Liina Siib: ruum defineerib naise

Kas rahvuspaviljonis näituse tegemisega kaasneb ka esinduslikkuse paine või on see lihtsalt üks järjekordne näitus?

Näitusi on erinevaid, need on alati seotud ruumiga, kus esinetakse, ja see näitus on seotud teemaga, millega olen pikka aega tegelenud – «Naine võtab vähe ruumi». Ka Eesti paviljonis ei ole palju ruumi.

Kõige rohkem painaski pigem see, et kogu näitus oleks omavahel seotud tervik, teosed kasvaks üksteisest välja, välja tuleks naise ja ruumi küsimus. Samuti oli oluline kommunikatiivsuse aspekt, sest mõnes mõttes tegutsen laia publiku jaoks pigem kunsti piirimaadel – minu lähenemine inimesele on uurimuslik, dokumentaalne.

Sinu tööd on kaasaegse kunsti kontekstis väga adekvaatsed, seda tõestab ka rahvusvaheline tähelepanu juba varasemast ajast. Paviljonis külastajate mõtteid pealt kuulates jäi kõlama tunnustav tähelepanek, et Eesti riik on rahvuspaviljonis (taas) välja käinud pigem kriitilise, konkreetsele probleemile keskenduva projekti. Kas poliitiline aspekt oli sinu jaoks neis töödes olemas?

Ühtpidi kirjeldan tõesti Eesti naisi, need tööd on Eestis tehtud. Samas olen samasuguseid töid teinud ka välismaal, see teema ei ole ainult Eestile omane – sarnaseid kaadreid võib teha Hiinas, Hongkongis, Saksamaal. Võib-olla siin tuligi mängu rahvuspaviljoni aspekt, ma keskendusin Eesti naisele. Alguses, projekti välja pakkudes, oli poliitiline rõhuasetus suurem, kui see on praegu, lõpptulemuses.

Kriitiline moment on, olukord ongi kriitiline. Sama teema on meie meedias vaikselt mulksunud pikemat aega, mina olen sellega aktiivselt tegelenud 2007. aastast. Tundub, et näiteks meeste-naiste palgalõhet on hakatud meil tõsiselt võtma alles siis, kui mõni eurouuring seda kinnitab.

Praegu on näiteks põnev jälgida, kuidas kõrgepalgalised naised suhtuvad sookvootidesse – nende jaoks ei ole see probleem. Ma arvan, et need naised, kelle jaoks see on probleem, ei saa meedias eriti sõna. Selle näitusega tahan ma nad nähtavamaks teha.

Biennaali kontekstis, kus suurnäituse peakuraator on selle 116-aastases ajaloos alles teist korda naine, on sinu projektil ka teatud sisemine sõnum, n-ö autoportreeline aspekt.

Samad parameetrid, mis ülejäänud ühiskonnas, toimivad ka kunstimaailmas, võib-olla oli see salasõnum seal alateadlikult. Ma ise olen naine, kes tegutseb kunstiväljal, olen erinevatel astmetel kunstiväljaga kokku puutunud: töötanud galeriis, kunstnike liidus, nüüd haridusasutuses, mis kunstnikke koolitab. Kui tahta näha, siis igal pool toimivad samad mehhanismid.

Kunstimaailmas on, vähemalt Eestis ja ilmselt seoses madalamate sissetulekutega, mis mujal tingimata nii ei ole, naistel isegi suurem tegutsemisruum. Siiski ei väsi ma meenutamast, et kui ma sain esimest korda elus kunstnike liidult enda kasutusse ateljee, aastal 1997, siis mulle anti köök.

Öeldi, et foto- ja digitaalmeediaga tegelev naiskunstnik ei vajagi suuremat ruumi, kümneruutmeetrine köök on täiesti paras. Siis sain teada, milline on minu koht kunstimaailmas. Nüüdseks on see ruum kahekordistunud, köök on juba eraldi.

Selles mõttes on see näitus kindlasti autoportreeline. Minu käest on isegi küsitud, et miks ma suhteliselt eduka kunstnikuna panen oma foto nende naiste keskele. Minu jaoks on see seos otsene, ma ei suuda end sellest lahus hoida.

Arvaksin, et sinul ei ole biennaalil esinemisega enam seda painet, et end kellelegi tõestama peaksid.

Kõige rohkem tundsin, et pean end tõestama Eesti Vabariigile, kus kaasaegse kunsti renomee on madal, kus kunstiteemad ei ületa uudiskünnist ja kui see kunst on välismaal, ei puutu justkui üldse meisse. Kunst ületaks uudisekünnise, kui midagi läheks halvasti, kui kunstnik kukuks Veneetsias kanalisse või avamisel oleks kohal mõni VIP, kelle kostüüm pälvib tähelepanu. Ka meie ainsas kultuurilehes ei ületanud Eesti paviljon Veneetsia biennaalil sedakorda uudisekünnist.

Minu jaoks oli üllatav, et uudisekünnist ei ületanud märkimisväärne tunnustus ühelt Itaalia suurimalt pangalt, kelle uus kunstiauhind on suunatud Ida-Euroopa maadele ja kes valis sinu näituse viie finalisti hulka. Võitjaks osutus serbia kunstnik, auhind anti üle Palazo Grassi glamuurses keskkonnas. See võinuks meediat erutada?

Kui Unicrediti panga auhinna suurus (150 000 eurot) oleks kõlavamalt välja öeldud, siis ehk tõesti. Aukiri on mul olemas ja selle üle on mul hea meel. Ma ei oodanud, et selline projekt preemia pälviks, väga hea meel on, et sellist teemat kajastav näitus jõudis nominentide hulka.

Mai keskel, kui finalistid välja kuulutati, oli Eesti muidugi Eurovisiooni-eufoorias. Ehk oli tähelepanu lihtsalt mujal?

Tõmbasin ka ise huviga paralleele Eurovisiooni ja Veneetsia biennaali kajastuste vahel. Loomulikult popmuusika müüb, kunst kahjuks laiatarbemeedia mõistes ei müü. Vaatasin, millised uudised domineerisid biennaali avamise ajal meie ajakirjanduses.

Kultuurivallas oli tähelepanu teatril, õigustatud mure Pipi osatäitja jalaluu pärast, tänavuse teatrisuve staarid, Vabaduse väljaku inimnukud, «Kormoranide» Hiina-vallutus jne. Seega domineeris loovtööstuse teema. Kunstivaldkond, kus hinnalipikud on vähem nähtavad, ei paku huvi.

Ometi on biennaali avamine pigem glamuuriüritus, üks suur lõputu gala.

Mulle tundus samuti, et paljud inimesed tulevad viieks päevaks biennaali avamisele, kaasas rasked kohvrid tualettidega. Jäi mulje, et see ongi rohkem kunsti pidunädal.

Pikkades kleitides kuulsad inimesed muidugi võiks olla meedia maiuspala, ka Eestit ei ole esindanud ainult raskemeelsed projektid. See on ikkagi alati olnud ka promoüritus.

Siiski, Rootsis väideti ühe näituse arvustuses kunagi, et eesti kunst on sünge. Ma ise pigem ei näe asju mustades värvides, huumori aspekt on tähtis, võimaluste piires kasutan seda. Ka see projekt on mingis mõttes tragikoomiline.

Näitust ette valmistades oli mu jaoks oluline, et see ei oleks minu ego-tripp. Ma ei võtnud seda projekti ette selleks, et näidata end, vaid et näidata naise olukorda erinevates tingimustes. Näidata üles austust nende naiste suhtes. Mitte neid veel kord ekspluateerida – selle aspekti püüdsin viia miinimumini.

Sinu austus nende inimeste suhtes paistab välja. Üks küsimus, mis mul näitust vaadates tekkis, on seotud tööga «His Song». Näitus räägib naistest, ometi on füüsiliselt kõige väiksemas ruumis mees. Kuidas mees projekti üldse tekkis?

Hääle kaudu levib ta siiski seal ruumis kõikjale. See väike ruum oli varem kasutusel galerii laona, nüüdseks oli veneetslasest omanik sellest kujundanud dušinurga. Kuna see ruum oli olemas ja näitus võttis algusest peale ilme, et see võiks olla kujundatud korterina, siis ma integreerisin selle ruumi projekti. Ühe kataloogiteksti autori Elo-Hanna Seljamaaga arutades tekkis mõte, et ruumis võiks olla laulev mees. Koostöös Roomet Jakapiga leidsime parima võimaliku lahenduse.

Tahtsin vältida ühekülgsust, tuua nähtavale ka meest. Näitusel on mehi videotes ja ühel fotol, peamiselt on nad kohal aga hääle kaudu. Ma olen jälginud mehi väikestes ruumides, aga mees enamasti seisab sellest ruumist kuidagi selgemalt lahus, naised kipuvad pigem adapteeruma, muutuma osaks ruumist.

Üks oluline mõte oli minu jaoks, et kõikvõimalikes naisuurimustes kiputakse otsima pigem ühiseid mustreid, tegema üldistusi. Kui lähemalt vaadata, on kõik inimesed erinevad, ma ei oskaks mingeid mustreid välja joonistada. Prostituutide videot ette valmistades, materjale lugedes, sain aru, et elu ise väidab sageli täitsa vastupidist, igasugune statistika on subjektiivne. Sama subjektiivne võib olla ka palgalõhet puudutav statistika.

Näiteks Itaalias on meeste-naiste palgalõhe kõige väiksem Euroopas. Samas on seal tööhõive lõhe kindlasti väga suur.

Saksamaal jäi mulle samasugune tendents silma. Selles mõttes ei saa võtta statistikat mustvalgelt.
Uusasumite naistest video «Oma tuba/ A Room of One´s Own» jaoks lugesin palju naiste ootustest, oma kodu sündroomist, beebibuumist, feminiinsest müstikast.

Eesti naine tahab elada ameerika unelmas, aga ta käib selle nimel tööl linnas, lapsed käivad linnas lasteaias, sest kodu lähedal seda pole, lähim pood ja isegi bussipeatus on mitme kilomeetri kaugusel. Nendest naistest oli väga kena lubada mind, võõrast inimest, oma privaatruumi.

Mind huvitas, milline on nendes suurtes ühepereelamutes naiste ruum. Tõdesin, et seal on peremeheks lapsed. Huvitava aspektina lugesid mitmed neist naistest raamatut «Söö. Palveta.
Armasta». See ei olnud lavastus, vaid elu ise. Lavastusmoment nendes töödes on üldse minimaalne. Mulle väga meeldib Itaalia neorealistlik filmikunst, inimesed mängimas iseennast, süžeed, mis pärinevad elust enesest.

Millise vastuvõtu osaliseks sai sinu näitus Veneetsias?

Reaktsioonid olid positiivsed. Inimesed tulid rääkima, külalisteraamatusse kirjutati head. Retseptsioon oli hämmastavalt sarnane sellega, mida ma taotlesin, selles mõttes kommunikatsioon toimis. Kõige parem oleks, kui ka need projektis osalenud naised näeksid seda ja saaksid oma arvamuse öelda.

Naistega fotograafia pinnal suheldes tekib sageli nendepoolne vastureaktsioon – ei soovita end pildistada lasta, liiga esil on tõekspidamised ilust, sellest, kuidas olla, kui sind pildistatakse. Enda meelest olen välja valinud siiski töötava naise olukorrale adekvaatsed fotod. Kindlasti ei ole ma tahtnud kedagi karikeerida. Üks teoreetikust meeskolleeg heitis küll nende piltide puhul kunagi varem ette, et pedaali pole põhja vajutatud.

Üllataval kombel oli eriti suur Läti meedia tähelepanu. Juba enne biennaali andsin pika intervjuu nende kunstiajakirjale Studija. Põhja-, Baltimaade ja Vene kunstielu tutvustav portaal arterritories.com tegi pika põhjaliku portreeloo ning pildistas ka näituse installeerimist. Hiljuti kunstiakadeemia TASE festivali avamisel ütles Läti suursaadik, et Läti jaoks on Veneetsia biennaal tõepoolest erakordselt oluline kultuurisündmus.

Veneetsia 54. kunstibiennaal
4. juuni – 27. november

• Peakuraator Bice Curiger (Šveits).

• Peanäitusel pealkirjaga «ILLUMInazioni» on väljas 83 kunstniku teosed.

• Osavõtjariikide rahvuspaviljone kokku rekordarv, 89.

• Parima paviljoni preemia läks Saksamaale (Christoph Schlingensief, 1960–2010), ära märgiti Leedu paviljon (Darius Mikšys).

• Parima kunstniku preemia (valik tehti kuraatorinäituse piires) sai Christian Marclay (USA), ära märgiti Klara Lidén (Rootsi). Mõlema kunstniku teosed on eksponeeritud Arsenale näitusesaalides.

• Veneetsia biennaal toimub 1895. aastast. Näitus koosneb tänapäeval kesksest rahvusvahelisest paviljonist, mille teema ja teosed valib selleks määratud rahvusvahelise kaliibriga peakuraator, ja rahvuspaviljonidest, millest suur osa on aja jooksul oma koha leidnud Giardini pargis. Uuemad tulijad pakuvad oma näitusi välja aga kõige erinevamates asukohtades kogu Veneetsias.

• Eesti osaleb Veneetsia biennaalil rahvuspaviljoniga 1997. aastast, tänavune on meile kaheksas. Viiendat korda esineme Palazzo Malipiero soodsa asukohaga galeriiks kohandatud endistes eluruumides Palazzo Grassi ja Accademia muuseumi lähedal, piirkonnas, kuhu on koondunud suur hulk teisigi rahvuspaviljone (näiteks Luksemburg, Sloveenia). Eesti osalust toetavad kultuuriministeerium ja kultuurkapital. Eesti paviljoni administreerib Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (www.cca.ee).

Kommentaarid

Liina Siib: ruum defineerib naise

Märksõnad