Perenõustaja: mehed tulevad nõustamisele viimases hädas

Perenõustaja Küllike Lillestik. Foto: Toomas Huik

Mehed tulevad nõustamisele enamasti alles viimases hädas, samas tänu pehmemate väärtuste esilekerkimisele ühiskonnas on nõustamisele tulevate meeste arv viimasel ajal siiski suurenenud, ütleb Tallinna raseduskriisikeskuse juhataja ja perenõustaja Küllike Lillestik.

Postimees.ee kutsus vestlusringi mehi vaevavate ja laiemalt ka paarisuhet puudutavate probleemide üle arutlema Küllike Lillestiku ja SA Väärtustades Elu juhatuse esinaise Kaia Kapsta.

Kui tuttav oli eilses Tartu Postimehes ilmunud lugu, kus mehe sõnade kohaselt naine teda pidevalt vaimselt alla surub?

Lillestik: Et keegi saaks kedagi alla suruda, peab olema see, keda alla suruda – peab olema inimene, kes on valmis seda rolli täitma. See on tuttav temaatika mõlemat pidi. Tõde on see, et alati on mõlemad paarisuhtes hädas.

Kas võib öelda, et mehed ise pöörduvad psühholoogi poole enamasti viimases hädas?

Lillestik: Ma julgen öelda küll, et mehed tulevad viimases hädas. Naised jõuavad ka ennetavalt. Täna pereterapeudid ütlevad, et 20 protsendi perede puhul nad saavad aidata ja 80 protsendi puhul tegeletakse lahutusega. Liiga hilja tullakse.

Miks see nii on?

Lillestik: Ma arvan, et siin on seos ühiskonna müütidega, et abi otsimine on nõrkuse tunnus.

Mulle tundub, et enamasti Eesti mees ei räägi oma paarisuhteprobleemidest ei oma naisele ega ka sõpradele ja jätab kõik enda sisse.

Lillestik: Meil ei ole sellist kultuuri: kui me vaatame Eesti ühiskonnas sadakond aastat tahapoole ja mõtleme, kas oli lubatud rääkida enda mõtetest, tunnetest ja soovidest, siis tõesti – mehed ei ole võinud suud lahti teha ja öelda, mida nad päriselt mõtlevad ja vajavad. Reeglina ei ole riigikord, suhtumine inimestesse, peremudelitesse ja kõrvalekalletesse seda soosinud.

Milline oleks teie põhisoovitus meestele, kes tunnevad, et lihtsam on juba koju mitte tulla, sest kodus on nii palju pingeid, mis on muutunud talumatuks?

Lillestik: Minu esimene soovitus nendes olukordades on küsida enda käest, mis on minu soovid ja vajadused, mis jäävad rahuldamata kodus ja mis on minu roll seal, et ma neid rahuldatud ei saa. Meil on nii lihtne vaadata endast väljapoole – et mida naine jätab tegemata või mida lapsed ei tee – aga mida mina teen samal ajal? Mida ma teen või jätan tegemata, et minu kallal noritakse ja virisetakse?

Mida mina saaks teha, et meie elu oleks parem – et meie paarisuhtes oleks füüsiline, emotsionaalne ja pühendumise turvalisus? Kui need on paigas, siis saavad kõik head asjad paarisuhtes sellele baseeruda.

Ehk saaksite ilma nimesid ja spetsiifilisi asjaolusid nimetamata mõne konkreetse näite tuua, millise murega on mehed teie poole pöördunud?

Lillestik: Vahel pöörduvad mehed naise raseduse või sünnitusjärgsel ajal ja ütlevad, et naisega on midagi toimunud – tal ei ole seda naist, kellesse ta armus. Ta ei saa aru, miks. Abitus on suur, aidata ei oska. Mehed ütlevad tihti, et mul on nii lihtne olla 10-13 tundi tööl, otsida omale hobisid ja sõpru juurde ja vältida kodus olemist ja pidevalt tänitamist, et kus sa olid, kellega sa lõunatasid, miks sa lapsega ei mängi, miks sa mu kõhtu ei katsu.

Siis on helistatud juhtudel, kus planeeritud rasedus on katkenud või laps juba enne sündi surnud. Mees küsib, et mida teha – naine ei suuda tööd teha, kodus osaleda ja mõtleb oma kaotatud lapsele. On ka nii võetud ühendust, et pere on juba lahku läinud ja mees ütleb, et ta on täiesti laiali lagunenud – ei saa enam midagi tehtud.

Vahel olen näinud juhtumeid, kus kuulan peret ja saan aru, et mehel on juba kaua kestnud masendus ja igasugune huvipuudus oma elu ise juhtida. Siis ma saadan ta mõne psühhiaatri juurde, eelistatavalt meespsühhiaatri poole. Muidu on see, et poiss sünnib maailma – siis ema teab, kuidas elada; siis ta läheb lasteaeda, kus on naisõpetajad, kes teavad, kuidas elada. Siis ta läheb kooli, kus jällegi kõik naisõpetajad teavad, kuidas elada. Siis tuleb naine, kes teab, kuidas elada – ja siis see psühholoog, on ka veel naine, kes teab, kuidas elada!

Kapsta: Hästi palju frustratsiooni tekitab ka suurenenud vajadus jagatud kodutööde suhtes. Mehed ei taha käest ära anda oma rolli, kus koju tulles on seal kõik korras ja tehtud.

Lillestik: Mina julgen pahandada ka meie põlvkonna emadega. Olles ise kasvanud peres, kus olid vend ja õde, siis minult eeldati rohkem koristamist, nõude pesemist jms. Poisid on oma kodudes kasvanud üles ilma suuremate vastutusteta. Isad on koguaeg olnud tööl – nad on olnud selleks, et raha teenida. Ma käin aastas paar-kolm korda konverentsidel ja naistuttavad küsivad minult: «kuhu su lapsed jäävad?». Mina küsin, et mis mõttes – mul on ju lastel ka isa.

Tihtipeale tõusevad paarisuhtes probleemid siis täiesti pisiasjadest – kasvõi kodutööde jagamisest.

Kapsta: Pisiasjade taga on sügavamalt varjatud teemad, mille ümber tegelikult tants käib, aga mida ei osata välja tuua ja sõnastada. Siis ongi need n-ö moosipurgikaanetülid – et kes jättis moosipurgile kaane peale keeramata – ent tegelikult räägitakse vastutusest, aktsepteerimisest, kontrollist, hoolimisest.

Ütlesite enne, et väga raske on lasteta pere üleminek väikelastega pereks.

Lillestik: Vahel on nii, et mõlemad paarilised ütlevad, et meie elu läks nässu siis, kui lapsed sündisid. Väga palju on käitumishäiretega lapsi, aga miks nad on käitumishäiretega? Sest nad on «süüdi», et nad siia tulid ja ei lase meil elada, tööl käia, seksida kui me tahame, sunnivad meid raha teenima jne. Vahel juhtub nii, et inimene  hakkab teisi süüdistama, selle asemel, et näha endas viga. Kuid õnneks ma näen oma töös rohkem neid inimesi, kes on väga motiveeritud ja valmis tegema kõik, et kohanemine uue elukorraldusega – lapsevanemarolliga sujuks kenasti.

Teie juurde nõustamisele tulevate meeste arv on järjest suurenenud – millest see tingitud on?

Lillestik: Me ise usume seda, et inimesed on teadlikumad. Eestis ei ole palju võimalusi käia tasuta psühholoogi juures (Tallinna raseduskriisikeskust ja raseduskriisi nõustamist toetab haigekassa – toim). Teiseks, meie ühiskonnas puutuvad mehed nüüd rohkem pehmete teemadega kokku. Info levib – et kui ma olen mees, siis ma ei pea olema «isane koopas», vaid ma võin lugeda ka pehmemat kirjandust – nagu Pere ja Kodu ajakirja, ja vaadata pereteemalisi saateid. Ma ise arvan, et ka Hannes Hermaküla (saade «Pereelu», mida näitas ETV) saated ja artiklid on mõjutanud meeste mõtteviisi.