Olen end suhteliselt lootusetuks juhtumiks pidanud ka tselluliidi osas, võidelnud sellega nii reitel kui tuharatel. Ma olen keelanud endale saiakesed, koogikesed, krõpsud ja kiirtoidu. Kui vahepeal juhtun ses osas mõne erandi tegema, siis on süümepiinad suured, kuigi tean, et tegelikult ei peaks. Keegi meist pole ideaalne.
Võib-olla ongi suur rinnapartii see põhjus, miks mulle tundub, et pean ilmtingimata alla võtma, lootuses, et ka rinnad väiksemaks läheksid? Õnneks siiski pole kõik mu sõbrannad sellises ideaalses vormis, nagu alguses kirjeldasin. Neid vaadates olen tundnud jälle kergendust, et olen tegelikult väga tubli enda vormi eest hoolitsemisel.
Vaatasin hiljuti saadet, kus näidati, kui palju kuulsusi lihtsalt «töödeldakse» kõhnemaks ja ilusamaks. Seda nähes tekkis küsimus, et milleks? Noortele malli andmiseks?! Mitte keegi pole täiuslik. Nüüd olen hakanud aru saama, et kõhnus on mu peenikestel sõbrannadel geenides. Niisamuti olen mõistnud, et meestele tegelikult meeldib, kui naisel on, mida katsuda, mitte ei pungitaks vastu ainult kondid.
Mulle on hakanud kohale jõudma, et lühikesed ja ranged dieedid toimivad nagunii vaid lühiajaliselt ning pärast lõpetamist tulevad kilod topelt tagasi, kuna dieedipidamise ranget kava on vaja ülesöömisega «kompenseerida». Milleks end selliselt piinata, kui elu on loodud nautimiseks?
Olen enda jaoks lõpuks leidnud, et kõige tähtsam on hea enesetunne. Viimasel ajal olen hakanud terasemalt jälgima oma toitumist, muutes mõningaid harjumusi ja rikastades menüüd. Tõsiseks kaalukiviks kipuvad osutuma kõiksugu üritused, kus tuleb ette mitmesuguseid toiduahvatlusi.