Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Lugeja kirjutab: lakkamatu võitlus kehakaaluga

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Naine
Copy
Artikli foto
Foto: SCANPIX

Lugeja Gerli* (22) kirjutas Naine24.ee toimetusele, kuidas soovist näha keha poolest välja sarnane oma piitspeenikeste sõbrannadega on ta läbi katsetanud erinevaid dieete ning sundinud end suurt pingutust nõudvateks treeninguteks, ja seda kõike praktiliselt ideaalkaalu juures (177/63).

Enamik mu sõbrannasid on piitspeenikesed, mistõttu suvel on rannas nendega väga raske «konkureerida». Nii olengi kogu aeg tundnud, et pean vähemalt paar kilo alla saama, et näha välja sama hea. Aga kuidas?

Olen mitmeid kordi üritanud Kaalujälgijate, tänaseks Figuurisõprade nime all tuntud programmi järgi koduselt hakkama saada, kuid lõpuks olen ikka libastunud ja löönud käega. Lühiajalised ranged dieedid paistavad toimivat ainult korraks, mina aga soovin tulemust, mis kestaks. Soovin trimmis ja toonuses keha.

Suvi vee ja jogurtiga

Minu esimene dieet sai alguse, kui olin 17-aastane. Terve suve koosnes mu menüü veest ja jogurtist. Kilod kadusid ja kuidas veel. Mina ise olin muidugi ülirahul. Puusakondid paistsid välja ja ma tundsin end ülihästi, kuna sain kanda ülinappe riideid.

Ühel päeval läksin sõbrannale külla ja mul hakkas väga paha. Sõbranna küsis, mida ma söönud olen, ja ma rääkisin talle ausalt, kuidas lugu oli. Tema küsis selle peale tõsiseks muutudes: «Mis sul arus on? Kas sa soovid haiglas tilguti all lõpetada?» See oli piisav «äratus», et selleks korraks dieedist loobuda.

Suvel aga tutvusin noormehega, kes käis jõusaalis ja nägi super välja. Tundsin, et pean hakkama samuti pingutama. Hakkasin iga päev käima jõusaalis, kohe kaks-kolm tundi jutti. See oli muidugi tõeline piin! Edasi järgnes õhtune jooks ja energiat pakkusid ainult puuviljad, mis moodustasid enamuse mu päevamenüüst.

Naharebendid tasuks trenni eest

Möödus paar nädalat, kui mu kõhule ilmusid naharebendid. Mõtlesin, et alguse asi ja küllap varsti kaovad ära. Aga ei kadunud. Jätsin sportimise pooleli. Pool aastat hiljem arstil käies sain teada, et armid tulid sellest, et hakkasin tohutu tempoga rasva põletama – rasvkoed lagunesid ja tekitasid naharebendeid. Jube!

Ma ei julge sellisena enam randagi minna. Loodan vaid, et on imekreeme, mis teevad mu kõhu korda. Tagantjärele tundub enam kui loogiline, et inimesel, kes pole elu sees end järjepidevalt rohkem liigutanud kui kaks korda nädalas, tulevad intensiivse treeningu korral mõned tagasilöögid.

Ent sellega tagasilöögid minu vormi hoidmise plaanidele ei piirdunud. Olin neli aastat tagasi autoõnnetusse sattudes saanud peapõrutuse ja nüüd algasid mul tasakaaluhäired, peale tulid minestushood. Arsti juurde läksin alles viimases hädas, kui silme eest hakkas pilt täiesti kaduma.

Tulemuseks järgnes viis kuud voodirežiimi. Kodust välja minnes oli tunne, nagu kukuks kohe kokku. See viis kuud mitte millegi tegemist jättis oma jälje, asja ei teinud sugugi paremaks sellesse aega jäänud taltsutamatud söögihood.

Liiga suured rinnad?

Tundsin, et mõned püksid ei lähe mulle enam jalga ja kõhuke on ette tulnud. Iga füüsiline aktiivsus ajas lõõtsutama. Looduse poolt on mulle kaasa antud tavapärasest laiemad puusad ja ... rinnapartii. Kui mõni naisterahvas võiks D-suuruse üle rõõmustada, siis minu olemise teeb see vahel päris raskeks. Jooksmine on sellise «varustusega» täielik piin. Isegi sobiva pesu leidmine on keeruline.

Olen end suhteliselt lootusetuks juhtumiks pidanud ka tselluliidi osas, võidelnud sellega nii reitel kui tuharatel. Ma olen keelanud endale saiakesed, koogikesed, krõpsud ja kiirtoidu. Kui vahepeal juhtun ses osas mõne erandi tegema, siis on süümepiinad suured, kuigi tean, et tegelikult ei peaks. Keegi meist pole ideaalne.

Võib-olla ongi suur rinnapartii see põhjus, miks mulle tundub, et pean ilmtingimata alla võtma, lootuses, et ka rinnad väiksemaks läheksid? Õnneks siiski pole kõik mu sõbrannad sellises ideaalses vormis, nagu alguses kirjeldasin. Neid vaadates olen tundnud jälle kergendust, et olen tegelikult väga tubli enda vormi eest hoolitsemisel.

Eksitavad eeskujud

Vaatasin hiljuti saadet, kus näidati, kui palju kuulsusi lihtsalt «töödeldakse» kõhnemaks ja ilusamaks. Seda nähes tekkis küsimus, et milleks? Noortele malli andmiseks?! Mitte keegi pole täiuslik. Nüüd olen hakanud aru saama, et kõhnus on mu peenikestel sõbrannadel geenides. Niisamuti olen mõistnud, et meestele tegelikult meeldib, kui naisel on, mida katsuda, mitte ei pungitaks vastu ainult kondid.

Mulle on hakanud kohale jõudma, et lühikesed ja ranged dieedid toimivad nagunii vaid lühiajaliselt ning pärast lõpetamist tulevad kilod topelt tagasi, kuna dieedipidamise ranget kava on vaja ülesöömisega «kompenseerida». Milleks end selliselt piinata, kui elu on loodud nautimiseks?

Olen enda jaoks lõpuks leidnud, et kõige tähtsam on hea enesetunne. Viimasel ajal olen hakanud terasemalt jälgima oma toitumist, muutes mõningaid harjumusi ja rikastades menüüd. Tõsiseks kaalukiviks kipuvad osutuma kõiksugu üritused, kus tuleb ette mitmesuguseid toiduahvatlusi.

Kodus seevastu on lihtsam, sest saab piirduda vaid sellega, mida olen koju ostnud ja mida leidub külmkapis. Õnneks suvesoojaga ei ihaldagi midagi rasket süüa, ikka juurviljad ja kerged salatid.

Rõõm liikumisest

Ka liikumise osas olen leidnud midagi just endale meelepärast ja vähem ekstreemset, kui varasemalt katsetatud. Nimelt üks mu hea sõber, kes tegeleb kulturismiga, andis mulle nõu, et ei ole mõtet end lõõtsutades segaseks joosta. Kui pulss on kiire, siis see ei tee head. Palju kasulikum on jalutada tund aega iga päev rahulikus tempos.

Alguses pidin end kõvasti tagant sundima – 8–9 km jalutada polnud sugugi naljaasi, seda eriti «kodukana» rollist väljudes. Olin muutunud vahepeal üsna mugavaks. Kui vahel jäi jalutuskäik mingil põhjusel ära, siis «karistasin» end aga topelt distantsiga. Nüüd ma ei oskagi enam teistmoodi. Kui ma ei lähe jalutama, siis tunnen kohe, et midagi oleks nagu puudu.

Lisaks jooksmisele meeldib mulle väga ujumine ja see on ka väga kasulik, treenides kõhtu, jalgu ja käsi – kõik kehaosad saavad liigutatud. Suvel polegi midagi paremat kui rannas ujumine! Ma arvan, et kui inimene midagi väga soovib ja panustab omakorda sellesse, siis saavadki paljud suuremad ja väiksemad asjad teoks.

* * *

Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel olulisel teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame neid aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega. Gerli saab kingituseks kolme rullikuga tselluliidivastase hoolduse Avoni Solutions sarjast.

Tagasi üles