Kanal 11 ekraanil jooksva saatesarja «Minu imeline elu» reedeses osas räägitakse armukadedusest ning teiste seas pajatab oma kogemusest kaunitarist koduperenaine Olja, kelle abikaasa teda sõbrannadega pidutsema ei tihka lasta. Palusime teemat avada psühholoog-psühhoterapeut Siiri Tõnistel, kes leiab, et armukadedus ei ole nagu haigus, mida inimesel diagnoosida – küsimus on suhtes.
Kui võiks arvata, et mingis koguses on armukadedus igas romantilises suhtes omal kohal, siis Tõniste märkis, et see sõltub nii inimesest kui tunde väljendumisvormist. Tema sõnul oleme üldiselt harjunud armukadedusest siiski negatiivses võtmes mõtlema – kui kogemusest, mis teeb haiget.
Seega ei saa tõmmata piiri, milleni armukadedus on okei – inimeste turvatunne paarisuhtes on erinev. «Tegelikkuses võiks partnerile öelda, et «mulle tegi haiget, kui sa teise mehega flirtisid terve õhtu, ma tunnen ennast ebaturvaliselt kui sa nii teed,»» selgitas psühholoog.
Parimal juhul ei ole aga armukadust üldse õhus. «Normaalne on see, kui paarisuhtes inimesed tunnevad ennast turvaliselt ja ei pea muretsema, kas ma olen oma partnerile vajalik või kas ma olen talle oluline,» rääkis Tõniste olukorrast, mis ei pruugi paraku paljudes suhetes valitseda.
Piiramisest kasvab sageli välja korduv muster
Kui inimene hakkab armukadeduse tõttu enda kaaslasele piiranguid kehtestama – takistab sõpradega kohtumist, ilma partnerita välja minemist, pole Tõniste sõnul asjad kiita. «See viitab, et partner, kes tunneb vajadust keelata, tunneb ennast ebaturvaliselt ja igal juhul peab selle teemaga tegelema,» pani ta südamele.
Psühholoogi hinnangul võiks probleemi korral ideaalis ilma süüdistamiseta ja tõsiselt vestelda. Kõige enam vajab armukade inimene kindlustunnet ja teadmist, et ta on oma kaaslasele tähtis ning muretsemiseks pole vajadust, selgitas naine. Samas rõhutas ta, et inimene, kelle suhtes ollakse armukade, peab ka südames tundma, et on enda partneri poolt, temaga koos ning ei vaata kedagi teist suhte kõrvalt.
Keelamisest kasvab aga sageli välja muster, mis hakkab end kordama – üks on armukade, mistõttu teine tunneb trotsi, nentis Tõniste. «Mida enam üks piirab, seda enam teine tahab vabaks saada, tahab eemale saada. See muster tuleb lihtsalt katkestada ja ühel hetkel öelda, et tegelikult me vajame üksteist, me oleme olulised üksteisele, me ei vaja kedagi teist, me oleme teineteisel olemas.»
Armukadeduse kõrvaldamine suhtest nõuab tööd
Kui paljudel kodune südamest südamesse vestlus pingeolukorras õnnestub, on Tõniste sõnul samas küsitav. «Eriti kui pinge on suur ja see muster on nii kindlalt paigas, et üks aina piirab ja teine aina püüab piirangutest vabaneda ja võitleb iseenda iseseisvuse eest.»
Lahendus ei peitu ka kokkulepetes, kus üks partner paneb näiteks paika, millal tema välja läheb ja teisel pretensioone selle kohta olla ei või – see on psühholoogi arvates tupiktee. Küsimus on tema sõnul pigem emotsionaalses läheduses.
Armukadedusest pulbitseva suhte puhul soovitas Tõniste pöörduda paari- või pereterapeudi poole, kus inimesed saavad turvalises keskkonnas end tasapisi avada ning oma tundeid, hirme ja vajadusi jagada. Suhte nimel töötades saab tema sõnul alati olukorda muuta.
Ei ole olemas armukadedat tüüpi inimesi, keda miski ei paranda – kui suhtesse tuleb turvatunne, kui üksteisele saab loota, siis ei ole armukadeduseks põhjust, väitis psühholoog. «See ei ole mingi diagnoos, et ongi haige ja ongi armukade. Kõik on suhtes kinni!»