/nginx/o/2011/06/15/630532t1h0965.jpg)
Eesti Inimõiguste Keskuse ekspert ja Eesti Naiste Varjupaikade Liidu juhatuse liige, jurist Merle Albrant kommenteeris naine24.ee palvel justiitsministeeriumi selgitusi naistevastase vägivalla ja lapse hooldusõiguse vaidluste kohta. Tema sõnul pääsevad naisi surmahirmu all hoidvad vägivallatsejad liiga tihti karistuseta minema ning lapse hooldusõiguse määramisel ei arvestata perevägivalla ja selle mõjuga lapsele.
Justiitsministeerium soovitab naisel, kes satub oma lapse ja lapse isa kohtumistel vägivalla ohvriks, sellest kindlasti politseile teada anda. On sellest tegelikult ka midagi kasu?
Merle Albrant: Perevägivalla ohvrid ei näe sellise juhtumi puhul abi politsei poole pöördumisest. Juhtumite puhul, kui mees ei tekita naisele raskeid kehavigastusi, ei ole võimalik seda ka menetleda, kuna puuduvad tõendid. Eesti õigusüsteemis ei ole vägivalla ohvriks langenud naise sõna tõend – vaja on nähtavaid sinikaid, luumurde jne.
Naise tõukamine, juustest tirimine jne ei ole tõsiselt võetav argument. Vägivald, mille eest saab meest karistada, peab olema selline, mis kvalifitseerub karistusseadustiku § 121 toodud kehalise väärkohtlemise alla: teise inimese tervise kahjustamine, samuti löömine, peksmime või valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine.
Probleemiks kriminaalasjades on tõendamine, sest enamikul juhtumitel on ainsaks tõendiks mehe sõna naise sõna vastu. Samas jälgitakse kriminaalasjade puhul süütuse presumptsiooni, st kedagi ei käsitata kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.
Kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust. Kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Ehk teisisõnu kui on vägivaldse mehe sõna naise vastu, tõlgendatakse asi mehe kasuks.
Teine probleem kriminaalasjade puhul on lepituse pakkumine. Lepituse puhul pääseb vägivallatseja karistamatult minema. See omakorda aga näitab mehele, et selline käitumine on aksepteeritav ning mingit karistust «väikese» peksmise eest ei järgne.
Kuna tendents on lepituse pakkumine selliste asjade menetlemisel, siis juba seetõttu ei pea ohvrid vajalikuks sellest kõigest läbi minna. See on perevägivalla ohvri õiguste poolt vaadates teistkordne ohvristamine, kuna talle pakutakse lepitust selle inimesega, kelle ees tal on surmahirm. Perevägivalla juhtumite puhul ei tohiks lepitus üldse kõne alla tullagi.
Ministeeriumi hinnangul ei saa lapse ja tema isa kohtumistest rääkides lähtuda üksnes lapse vanemate omavahelistest suhetest, sest kummalgi vanemal on perekonnaseaduse kohaselt õigus lapsega suhelda teisest vanemast sõltumata ning suhtlusõigust saab piirata vaid kohus, kui vanemaga suhtlemine on lapsele kahjulik.
Merle Albrant: Meile teadaolevalt ei ole kohus lapsega seonduvate vaidluste puhul kordagi arvestanud perevägivalda ja seda, et vägivaldne isa oleks lapsele kahjulik. Tegelikult on kohtud mitmed kordi välja toonud hoopis vastupidise olukorra ja ütlenud, et hoolimata sellest, et isa on vägivaldne, on ta ikka hea isa.
Perevägivalla mõju ei ole siiamaani Eesti kohtupraktikas peetud lapsele kahjulikuks nii kaua, kui ei ole isa otseselt karistatud lapse kehalises väärkohtlemises. See, et isa jätab lapse üksi järelevalveta või sõidab purjus peaga autoga, kui laps on autos, ei ole siiamaani arvestatud kui lapsele kahjulikku tegevust.
Konkreetne juhtum oli naisega, kelle eksmees käib naist pidevalt ähvardamas ja on mitmeid kordi tunginud naise elukohta.
Tungides naise elukohta, on ta laste nähes läinud naisele kallale ja ütelnud, et parem, kui naine oleks surnud. Kui naine on keeldunud meest enda elukohta sisse laskmast, on mees lõhkunud ust, aknaid. Sellist naise koju tungimist ja naisele kallaletungimist ei ole kohus arvesse võtnud ja on soovitanud ikkagi lepitust.
Praktika kohaselt ei hooli vägivaldsed mehed kohtu otsustest ning teevad ikka nii, nagu heaks arvavad. Näiteks ei suhtu vägivaldsed mehed kohtus kokku lepitud suhtluskorda üldse tõsiselt.
Suurim tendents on, et isad ei too last tagasi, kuigi suhtluskorras on kindlaks määratud, mis kellaajaks peab isa lapse tagasi tooma. On ka juhtumeid, kus esialgse õiguskaitse korras on määratud kindlaks isa suhtlemiskord lapsega, rikub isa seda ikkagi teadlikult.
On olnud juhtumeid, kus hoolimata kohtu määrusest viib isa salaja lapse ikkagi ära teadmata ajaks ning keegi ei saa midagi teha. Politsei seda asja menetlusse ei võta, kuna laps on ikkagi isaga ja nad ei näe selles ohtu.
Kohtuotsus on olemas, aga kui mees seda rikub, mis siis saab? Puudub õiguslik regulatsioon. Ühiskonnas eeldatakse, et kohtuotsuseid täidetakse, kuid meie praktika ütleb, et vägivaldsele mehele ei loe ka kohtuotsused.
Kui reaalne on justiitsministeeriumi välja pakutud lahendus, et lapse viib kohtumisele ema suhtes vägivaldse isaga keegi teine, kas mõni sugulane või lastekaitse töötaja?
Merle Albrant: Soovitaksin siin mõelda sellele, millist mõju see avaldab lapsele. Laps teab, et ema elu on ohus ja seetõttu ema ei saa tulla teda isale üle andma.
Kas see on lapse jaoks turvaline teadmine? Ma arvan, et meie ühiskonnas peaks suuremat tähelepanu pöörama sellele, millist mõju selline üleandmine lapsele avaldab.
Tihti soovivad isad lapsega kokku saada nädalavahetustel. Nädalavahetustel aga lastekaitse töötajad ei tööta. Lastekaitse töötajale lootma jääda ei saa, sest ma ei kujuta ette, et nad hakkaksid seda regulaarselt tegema. Ja Eestis on ju olemas ka kohti, kus ei olegi lastekaitse töötajaid.
Kokkuvõtteks võin öelda, et perevägivalla ohvriks langenud naiste ja nende laste olukord on väga raske. Eestis on palju selliseid auke seadustes, mille tõttu kannatavad just ohvrid, seehulgas ka lapsed.