João Lopes Marques: kui kosjakontor on viimane lootus

João Lopes Marques Foto: Erakogu

Üks toredamaid tüdrukuid, kellega ma viimase kümne aastal jooksul olen tutvunud, on ukrainlanna. Nimetagem teda Juliaks. Kui täpsem olla, on Julia vene-ukrainlanna, kes on sündinud sünges Harkivis, Ukraina suuruselt teises linnas. Meie teed ristusid 2006. aastal ühel järjekordsel pöörasel ööl Odessas Arkaadia ranna Ithaka-nimelises klubis.  

Ta oli meie kokku juhtunud seltskonna noorim liige, värske kahekümnene. Mäletan, et klubisse oli ta tulnud oma täditütre kutsel ja inglise keelt rääkis Julia napilt. Tema silmist võis aga lugeda, et tegu on unistajaga.

Oli selge, et Odessas veedetud suved olid tema hallile Harkivi argielule leevendav palsam.

Jäime omavahel meilitsi ja Facebookis suhtlema ning paar aastat hiljem, 2008. aasta suvel, kutsus ta mind – minu suureks üllatuseks – külla. «Queen alustab 2008. aasta maailmatuuri siit Harkivist, nii et see on suurepärane võimalus mu kodulinna külastada…» kirjutas ta. Armas temast. Raske oli uskuda, et Julia oli selle sammu astunud ja mind Harkivisse kutsus.

Meiliga oli kaasas ka kümmekond fotot, mis ta oli kuu aega varem teinud – Odessas muidugi. Ta tahtis neid hetki jagada: politseiniku kõrval poseerimas, Arkaadia rannal merineitsiks kehastununa, Potjomkini trepil tuvisid söötmas…

Odessa oli tema unistustele kõige ligilähedasem reaalsus, mida ta endale lubada sai.

Pean tunnistama, et enne polnud ma Harkivisse minekut kunagi kaalunud. Aga Julia pärast tasus minna. Ta tutvutas mulle parimat, mida selles rahutus linnas leida võis. Ülikooli, mille ta oli just lõpetanud, noore täisjuuksis Lenini monumenti, linna parimat vene banjat, traditsioonilist Ida-Ukraina kulinaariat… Kõige rohkem hindasin ma aga meie vestluseid Ukraina traditsioonidest ja poliitilisest maastikust.

Kuidas see üleüldse võimalik oli? Jah, ta oli vahepeal inglise keelt rääkima õppinud! Tähelepanuväärne, aga vähem kui kaks aastat pärast meie esimest kohtumist suhtles ta minuga laitmatus inglise keeles.

«No muidugi! Ma tahan ju maailmaga suhelda… Ukraina on praegu olulisel ristteel…» Mulle tundus see selge eufemismina, aga Julia oli natuurilt võitleja, hingelt optimist. Kui tema rahvuslasest venna magamistoa seinal ilutses Ukraina lipp, unistas Julia lihtsast ehedast õnnest.

«Peaaegu kõik mu sõbrad tahavad Ukrainast minema saada… Nad kõik on ennast kuskil kosjakontorites ammu kirja pannud,» usaldas ta mulle. Ja lisas: «Kõik need keskealised briti, ameerika ja itaalia meesturistid, keda sa siin Harkivis näed, on siin neid külastamas…»

«Külastamas» kõlas mulle järjekordse eufemismina. Võib-olla mõtles Julia selle all nende endise Nõukogude Liidu tööstuslikus pommiaugus istuvate naiste «päästmist». «Ja sina?» küsisin. «Kavatsed sama?» Julia neelatas ja vastas: «Ma armastan oma sõpru ja peret, ja nad elavad siin…»

Tagasi Tallinnas, hakkasin tahtmatult kosjakontoritega seonduvat rohkem tähele panema. Reeglina reklaamitakse nende veebilehti hellitusnimedega, nagu sugarwoman ja hotbaby. Seksikad vene ja ukraina naised võluprintsi jahil:

«Ma ei otsi täiuslikku meest. Ma ei vaja täiust. Ma tahan TÕELIST meest, meest, kes on mulle täiuslik ja teeb minu heaks kõike. Kui ma sellise inimese ükskord leian, teen ma tema heaks kõike! Ma loodan, et ta loeb seda.»

Tekstid on kirjutatud enamasti muidugi copy-paste´i meetodil, lisatud pildigalerii on alati julge. Ühist sõnumit pole neist raske välja lugeda: «Viige mind siit ära.» Ei, mitte ainult Kiievi parlamendis aset leidvate jõukatsumisepisoodide pärast. Kogu ühiskondlikus süsteemis tervikuna on ilmselgelt midagi väga mäda. Midagi, mis paneb kohalikku neofeministlikku liikumist Femen kuulutama: «Ukraina on suur bordell». Ja minema tänavale alasti meelt avaldama.

Isegi Uus-Meremaa populaarseim raadiojaam (The Rock) pakub oma kuulajatele võimalust sõita eksootilisele puhkusereislei Ida-Ukrainasse. Peaauhinnaks? Arvake ära. Lisaks 12 tasuta ööle heas hotellis saab võitja endale soovi korral abikaasaks valida kohaliku naise!

Aasta pärast suhtlemises tekkinud pausi otsustasin Juliale sõnumi saata. See oli pärast minu Harkivis käiku esimene: «Kuidas sul läheb, Julia? Elad ikka vel Harkivis? Tervitused Tallinnast!» Vastus saabus hetke pärast: «Privet, João! Ei, ma elan oma abikaasa ja meie kohe sündiva tütrega Oslos ja ma olen väga õnnelik.»

Ma ei tea, kas ka Julia oli otsustanud ennast kosjakontori hingekirja panna. Kui ma seal olin, oli mul igatahes tunne, et ta üritas seda mitte teha, aga on võimalik, et ta sõbrannad suutsid ta lõpuks ümber veenda. Või ta Ameerikas sündinud inglise keele õpetaja. Polegi oluline. Tean vaid seda, et Julia elu oli vahepeal drastiliselt muutunud – ja uskumatult kiiresti.

Kas ta siiras roosa lihtsameelne lootus oli Harkivis ja Ukrainas elades lõpuks järsku haihtunud? Kas polnud see Norra unistus Julia jaoks riskantne? Tõenäoliselt. Aga muudmoodi ei saanudki minna - tema õilis hing vääris seda päästmiskatset. Ja mina usun, et see, et ta valik Norra kasuks langes, ei olnud juhus.

Korras nagu Norras? Nojah, ka Oslo nimi algab O-ga nagu Odessa.

PS: kui olin teksti valmis kirjutanud, saatsin Juliale sõnumi. Tal läheb endiselt väga hästi ja tema tütar on nüüd juba pooleteiseaastane.

*Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».

Tõlkinud Teve Floren