Mare Tralla: naise pärissüü

Foto: SCANPIX

Hiljuti leidis aset kaks näiliselt omavahel seostumatut sündmust. Esiteks, mõni aeg tagasi kohtusin ühe oma noore naisttuttavaga, kes tundis muret, et ta näeb miniseelikus välja nagu libu.

Tegemist oli kena noore pika sihvaka naisega, kelle rõivastus oli maitsekalt valitud ning too miniseelikki oli vaid veidi ülalpool põlvi. Ometi oli ta sel hommikul vähem kui pooletunnisel teekonnal Tallinnas kokku puutunud meeste ebameeldiva tähelepanuga ja pidi neist möödudes taluma mitte ainult nende häbitult jõllitavaid pilke, vaid ka ebasündsaid kommentaare.

Ma olen üsna kindel, et on ka neid naisi, kes seksuaalseid kommentaare ja tundmatute meeste tähelepanu tänaval naudivad. Mina ühtegi sellist naist ei tunne. Ka oma kogemustest tean, kui ebameeldivalt sellised, tavaliselt gruppidena liikuvate meeste õhatused minu aadressil mulle mõjuvad. Naisena ei tunne ma end neist meelitatuna, vaid pigem on see minu vastu suunatud teatud vägivalla ilming.

Mu tuttav arvas, et oli ise oma riietusega selliste reaktsioonide põhjustaja, ja tundis ennast süüdi. Kuid kas on tegelikult põhjuseid, miks naine ei või riietuda nii, nagu talle meeldib, välja näidata ja tunda end seksikana, ilma et ta peaks selle eest kuidagi emotsionaalselt maksma, end soovimatu tähelepanu ohvrina tundma ning kartma, et see võib kasvada seksuaalseks vägivallaks?

Teiseks ajendas mind seda lugu kirjutama alates aprillist maailma eri paigus toimunud SlutWalki nimelised naiste demonstratsioonid. SlutWalkide lugu on näide, kuidas globaliseeritud maailmas saab ühest näiliselt kohalikust intsidendist alguse rahvusvaheline liikumine.

Esimese demonstratsiooni põhjustas ühe Kanada politseiniku remark Torontos toimunud noortele mõeldud koolitusel, milles ta avaldas arvamust, et noored naised on ise süüdi, kui neid vägistatakse, sest nad riietuvad kui libud (ingl slut).

Vaevalt aimas see politseinik, et tema vastutustundetu mõtteavaldus toob kaasa feministliku liikumise uue laine. Kanada naiste jaoks oli politseiniku arvamus aga viimane piisk karikasse, mis sundis tegutsema.

Naised ei ole oma käitumise ja riietumisega süüdi, kui neid vägistatakse, ja mitte keegi ei pea vaikselt nõustuma alavääristava suhtumisega. Slut ei tähenda libu! Vabas demokraatlikus maailmas on igal inimesel, ka naisel, õigus kanda selliseid riideid, nagu ta tahab, enda erilisust ja seksuaalsust vabalt väljendada ning mitte eeldada, et sellega ta provotseerib, ise küsib, et teda rünnataks. Ohver ei pea tundma ennast süüdlasena!

Seni on SlutWalki demonstratsioonid aset leidnud Kanada, USA, Austraalia, Kesk-Aasia ja Euroopa suurimates linnades. Möödunud nädalavahetusel toimus korraga mitu demonstratsiooni Suurbritannia eri linnades ja Amsterdamis, sellel laupäeval toimub SlutWalk Londonis.

Arvamus, et naised ise põhjustavad oma käitumisega ebameeldivat tähelepanu ja enda vastu suunatud vägivalda, on üks tavalisemaid ja levinumaid arvamusi ühiskonnas. Vägistamise üle elanud naisele esitatakse politseis küsimusi tema varasema seksuaalse käitumise kohta, mis vihjab levinud arusaamale, et vabamate seksuaalsete kommetega ja nii-ütelda provokatiivselt riietuvad ning käituvad naised ise põhjustavad oma vägistamise.

Sellised arusaamad on nii sügavalt juurdunud, et isegi naised ise usuvad sellesse, näiteks Heivi Saaremets (DJ ja Kanal 2 stilist) arvab, et emad peavad vastutama, et nende tütred ei riietuks nagu prostituudid, sest niimoodi tõmbavad nad endale ise pahanduse kaela (Naine24, 08.12.2010).

Samas on avalik ruum täis reklaame, mis kujutavad seksikaid naisi, vahel poolpaljalt. Veelgi kurioossem on Eesti päästeameti 2011. aasta veeohutuse kampaania, mis lausa kutsub naisi üles käituma provokatiivselt.

Näiteks nende videoklipp «Meetod 18: meelita põõsasse» – kuidas purjus meest meelitada mitte vette hüppama – näitab kaht seksikat tüdrukut oma tisse paljastamas, et purjutajat veest põõsasse meelitada.

Aga mis siis, kui seesama mees osutub vägivaldseks ja arvab, et sellise meelituse ainsaks põhjuseks on, et naine soovib seksi (mida võiks kergesti sellisest käitumisest välja lugeda), ja mitte lihtsalt mehe uppumissurmast päästmine?

Päästeameti reklaam, mis üritab kasutada meeldejäävat irooniat, peegeldab Eestis valitsevaid stereotüüpseid arusaamu nii meestest kui naistest: meest kujutatakse jobu joodikuna ja naist vaid seksikuse kaudu võimu omavana.

Tegemist on ohtliku ja vastuolulise sõnumiga nii naistele kui meestele. Kas päästeamet on nõus vastutama, kui selle reklaami otsese rakendamise tulemusena mõni noor naine kusagil järveäärses põõsas ära vägistatakse, sest loa selleks annab ju naine oma rindade välgutamisega ise?

Ja veelgi enam, see naine ilmselt ei lähe politseisse vägistamissüüdistust esitama, sest ta usub, et põhjustas ise oma käitumisega seksuaalse vägivalla teo.

Eesti ühiskonnas on igasuguse süütunde genereerimine ja selle tundmine nii tavapärane, sellest on saanud üks eestlaste põhiomadusi. Ei ole minagi sellest vaba, aga isiklikke süükoormaid ma paljastama ei hakka.

Kes ja milles on siis süüdi Eestis? Naised on ise süüdi selles, et neid sõimatakse ja pekstakse, vägistatakse, et neile vähem palka makstakse, et nende osalus poliitikas on kesine, et nad töötavad elualadel, mida väärtustatakse vähem, et nad ei suuda tõusta tippjuhtideks, et nad kellegi silmis riietuvad ebasobivalt jne.

Mehed on süüdi selles, et nad ei saa naistest aru, et nad on joodikud ja jobud, et neile makstakse rohkem palka, et ka neid vahel sõimatakse ja pekstakse, isegi vägistatakse, et nad tunnevad end jõuetuna võimu ees, mille vastu nad astuda ei julge, et neil on madal enesehinnang, ja kõige rohkem on nad süüdi selles, et nad tekitavad olukorra, kus nad end süüdi tundma peavad jne.

Eesti lapsed on ise süüdi selles, kui nendega juhtub midagi halba, selles, et nende vanematel pole raha ega aega, et nende ema või isa peab välismaal tööl käima, et nende vanemad kaklevad ja lahutavad, et nende isa joob ja ema kannatab aastaid depressiooni all.

Ja kõik Eesti kodanikud on süüdi riigi majanduslikes probleemides, selles, et valitsus neid ei kuula (kui keegi vaid häält teha julgeks), et aastate tagant meie esivanemaid okupeeriti ja küüditati, et Eesti nii väike on jne.

Kõige selle üleslugemine, milles me end süüdi tunneme, võtaks liialt kaua aega ja muutuks totraks. Eespool olev nimekiri illustreerib absurdsust, kuidas me ise endale süüks võtame asju, milles me end süüdi tundma ei peaks.

Minu eesmärk ei ole tekitada veel lisaks süütunnet süüdi tundmise pärast, vaid provotseerida üldlevinud hoiakute ja suhtumiste muutumist. See on üleskutse, et me kõik analüüsiks oma käitumist ning suhtumist ükskõik millise vägivaldse kohtlemise situatsioonidesse ja ohvritesse.

See on üleskutse omaenese alusetust süütundest vabanemiseks. See on toetus neile, eriti naistele, kes vaikselt kannatavad ega julge  oma piinajatele vastu hakata, neile, kes kardavad, et miniseelikus suveõhtul ringi liikudes nad provotseerivad seksuaalseid rünnakuid.

Ja see on meeldetuletus sellest, et vägivalla kordasaatja teeb seda oma vabal valikul, seega on süü ning vastutus teo eest üksnes tal, mitte ohvril.