Kivinukud lähevad naiste tantsupeole

Rahvatantsurühm Kivinukud huvikeskuse Kaja ees tantsimas. Ees vasakult Liisi, Helena ja Mirjam, tagareas Anne, Elina, Ave, Ülli ja Lilli. Foto: Peeter Langovits

Nädalavahetuseks koguneb Jõgevale naiste tantsurühmi üle Eesti. Nii suuremaid kui väiksemaid, nii nooremaid kui vanemaid. 12. juunil aset leidev I Eesti Naiste Tantsupidu oli ka ajendiks, mis tõi eelmise aasta septembris kokku rahvatantsurühma Kivinukud – erinevas vanuses ja erinevatelt elualadelt naised, kes omavahel kõik ka sugulased.

Elina ja Helena Kivinukiga kohtudes küsin esiti segadusse sattunult, kas tegemist on õdedega. Väikese selgitustöö käigus saan teada, et tantsivaid Kivinukke on suisa mitu põlvkonda. Elina isa ja Helena vanaisa olid vennad.

Koolitaja ja konverentside korraldaja Elina Kivinuki (34) ema ja isa said omavahel tuttavaks näiteks just tänu rahvatantsule. Nii Elina kui Helena (26) tantsivad möödunud sügisel moodustatud rühmas kõrvu oma emadega.

Kivinukkude sünni «peasüüdlaseks» võibki pidada üht emadest. Helena ema Lilli oli see, kes käis esimesena välja mõtte, et võtaks osa naiste tantsupeost. Elina meelest arvatakse siiani, et see oli lihtsalt üks köögilaua taga öeldud nali – «mis mõttes sugulastega tantsupeole?»

Helena esimene reaktsioon oli koguni, et nõme mõte, tema küll seda kaasa ei tee. See oli möödunud aasta septembris. Oktoobris, Lilli sünnipäeval sai aga mõte jätku ning sellest haarasid kinni tema vennanaine Ülle tütre Merikesega. Siis alles hakkas ka Helena mõtlema, et võib-olla tõesti – teeme ära!

Mitu põlvkonda Kivinukke

Mitu kuud tõsiselt tantsupeoks harjutavad Kivinukud põlvnevad kolmest vennast, vanim Kivinukk, Elina ema, on 59-aastane ja noorim, Helena venna 20ndates elukaaslane kannab ainsa erandina teist nime. Mirjam Kaldma on noorim ka oma tantsukogemuse mõttes. Kel Kivinukkide sugupuu jälgimine juba üle jõu käivaks osutub, soovitan lahti võtta sugupuu tantsivate sugulaste blogis.

Rühma nime üle arutades üllatub Helena isegi. «Ma polegi kunagi mõelnud, et seda nime võiks niimoodi käänata. Ikka Kivinuki, vahel harva Kivinuka – nuku tuli ootamatult,» lähevad tal silmad särama.

Seevastu Elina on tantsurühmast oma välismaalastest sõpradele rääkides jõudnud nime korduvalt ka inglise keelde tõlkida, saades tulemuseks tema jaoks igati loogilise «stonedoll». Kivine nimi mõjub mõneti vastandina tantsule, kuid on samas väga kujundlik, lausa nõudes oma sümbolit visuaalselt. Selle idee jätan tantsivatele nukkudele, kes on vägagi säravast ja elavast kivist.

Kui küsin asjaosalistelt, kas tantsuga alustamise jaoks võiks nende meelest olla kunagi ka liiga hilja, siis mõlemad Kivinukid kahtlevad selles. Võrreldes pillimängu aastatepikkuse omandamisega on rahvatantsul nende arvates ilmselgeid eeliseid.

Seda kõike jutustades jääb Helena mõttesse ja avaldab, et tegelikult ta polegi alati osanud nii mõelda, et kellegi jaoks võiks tantsimise õppimine keeruline olla. «Mina arvasin, et igal naisel on emapiimaga kaasa antud see tantsimise oskus, aga tegelikult ei ole. Nüüd ma tean seda,» räägib ta.

Tantsimine ei pruugi Helena sõnul siiski automaatselt lastele ka meeldida, kui vanemad tantsivad. Tema alustas rahvatantsuga alles 2004. aastal. Põhjus, miks ta tantsib, on aga lihtsamast lihtsam - see pakkuvat ka vaimule midagi, võrreldes näiteks aeroobikatunniga. «Need emotsioonid ja seltskond - see kõik liidab,» kinnitab ta.

Rahvatants pole vaid tammumine

Lisaks purustavad noored naised müüdi sellest, et rahvatants võrdub tammumisega. «Igal tantsul on oma lugu ja oma mõte ja kui sa seda esitad, siis pead selle loo edasi andma, nii et publik ka aru saaks. See pole niisama sammude ritta seadmine või keerutamine, » jutustab Helena, kes lööb kaasa ka Tallinna Tehnikaülikooli tantsuansambli Kuljus esindusrühmas.

«Rahvatants on hästi mitmekülgne ja erinev, on folkloori, on lavatantsu, on modernsemat rahvatantsu – neid stiile erinevaid, tuleb endale lihtsalt leida see sobivaim.»

Selliste erinevate tantsude abil jutustataksegi I Eesti Naiste Tantsupeol eesti naise lugu. Nii nagu on naisel elus erinevaid ülesandeid ja olukordi, on ka tantsud erineva karakteriga. Kivinukkudel on ees kindlate kirjelduste ja juhistega kava, mida kuude jooksul omandatud.

Milliseks kujuneb nende roll aga tantsupeo üldises pildis, selgub esimeste proovide käigus. «Võib-olla peame mõne loo ajal pelgalt käsi viibutama,» ei välista Helena sellist võimalust siiski optimistlikult võttes. Kõik sõltub nii koreograafiast, tantsurühma liigist (neid on kokku viis, neli tasemete järgi N1 kuni N4 ning memmed) kui ka visuaalist ehk kleitidest.

Tasa sõuad, kaugele jõuad

Kõik ausalt ära rääkides, püüdsid alguses Kivinukud hakkama saada ilma juhendajata. Sellest polevat aga suurt midagi välja tulnud. Elina sõnul kujunesid need proovid üsna kaootiliseks – polnud ka selget eesmärki. Juhendamise ülesanne püüti anda Helenale ja tema emale, kes ainsana ka mujal tantsimas käivad, ent ise juhendada ja samal ajal tantsida on väga keerukas.

«Väga raske on öelda kellelegi, et kuule, sa ei siruta päkka. Oled ikka üks omade seast. Kui on aga juhendaja ja tema teeb nii, siis ei vaidle keegi vastu, sest tema teab, kuidas kõige parem on,» jutustab Helena. Erandkorras on juhendajata harjutamisi siiski ka hiljem ette tulnud, aga selleks ajaks on ka sihid selgemad olnud.

Juhendamise ettepanek tehti Kuljuse juhendaja assistendile Ado Lõhmusele, kelle esimeseks küsimuseks oli, kas naised soovivad tantse selgeks saada või teha asju õigesti. «Tahame ikka õigesti teha! Vot siis hakkas tõsine töö alles pihta,» märgib Elina.

Ado juhendas Kivinukke puhtalt oma motivatsioonist, soovist tulemust näha. See oli tema jaoks samuti väga arendav kogemus, kuidas rühma juhendada ja ta jäi tulemusega rahule, vahendab Helena hiljutist vestlust juhendajaga.

Sel põhjusel, et sooviti sammud selgeks saada, valisid Kivinukud ka kõige lihtsama liigi, milleks on N4. «Me ei tahtnud väga suurt eesmärki seada ja seda siis lohakalt teha, vaid tahtsime oma tantse hästi teha. Mulle tundub, et see õnnestus, saime ka ülevaatusel mitmel korral kiita,» jutustab Helena.

Mitte ainult tants

Kui harjumuspärasem on, et tantsurühm on kellegi teise korraldatud, mõne kooli või kultuuriasutuse juures, siis Kivinukud on saanud ka selle kogemuse, kuidas tuleb ise mitmeid asju korraldada ja luua. Elina ja Helena sõnul on igaühele jagatud mingi ülesanne, mille eest ta vastutab.

«Saame aru, et kui ise ei tee, siis keegi teine ka ei tee,» ütleb Elina. Ent lisaks vastutusele on selline korraldus ka vabadust andnud. Näiteks kleitide valimisel, mis ju igale naisele tähtis. Lõplik valik tehti kolme disaineri-õmbleja vahel – otsustavaks kujunes hind.

Seda, et ühiselt püstitatud eesmärk nõuab kindlasti ka kulutusi, teadsid naised juba alustades. Eks nii ole iga harrastusega. Selleks, et kohe ei peaks suuremat summat välja käima, avati kohe alguses eraldi arveldusarve, kuhu iga kuu tasuti alguses 100 krooni, hiljem 6,4 eurot. Üheks jooksvaks kulutuseks on olnud ruumide rentimine ja ses osas on püütud leida ikka soodsamaid võimalusi. Korra on korraldatud ka tantsulaager suguvõsa maakodu lähedal Nõval.

Kleidid tähendasid aga suuremat väljaminekut ja nii otsustati omal käel Facebooki ja blogi vahendusel toetust otsida. Naiste sõnul tekkis üllatavalt palju toetajaid, ka inimestelt, kellest neil polnud aimugi, et jälgivad nende blogi.

«See on andnud sellise tunde, et nüüd ei saa enam niisama pooleli jätta. Kleidid on toredad, aga tekkinud on veel ka vastutus toetajate ees,» tunnistab Elina. Ta avaldab ka, et kangesti tahaks teha kõigile toetajatele eraldi tänuesinemise linnas. Kas see ka õnnestub, näitab juba aeg.

Tants ja sugulussuhted

Küsimuse peale, kas tantsurühm on sugulussuhteid kuidagi tihendanud, leiab Elina veendunult, et ilma eelneva läbikäimiseta ja suhtluseta poleks ka rühma ennast. «Selleks, et sellist sugulaste rühma teha, tuleb enne sugulastega hästi läbi saada ja kokku hoida,» jääb kõlama Elina vastus.

Tänapäeval pole selline tihe läbikäimine paraku sugugi nii levinud, kui võiks. Ikka on juured kõikjal maailmas laiali. Helena, kes kõige selle sees kasvanud, nendib, et ta pole selle peale tulnudki, et kuidagi teisiti võiks, kuid on siiski sõprade-tuttavate kaudu mõistnud, et pigem on see tõesti haruldane.

Elina arvates on tiheda läbikäimise põhjuseks ühine maakodu, kus maast madalast koos käidud ja suvesid veedetud. Muide, ka talvel on seal õdusalt aega veedetud ja akusid laetud. Elina sõnul on hubases maakodus ühiselt kohvitassi taga veedetud aeg hämmastavalt palju energiat andev ka külmemal ajal. Heade sugulussuhete põhjuseks arvavad Elina ja Helena sedagi olevat, et omandisuhted on kõnealuse maamaja puhul varakult selged olnud.

«Ma arvan, et see on ka selline vaikiv kokkulepe, et sugulastega ei tülitseta rumaluseni, saavutatakse kokkulepe. Tead, et nad on sugulased ja kuhugi ära ei lähe, saab asjad kenasti selgeks rääkida,» arutleb Elina.

Ja seda, et sugulastega koos võiks tantsida, on omal moel mõistnud teisedki. «Üks tüdruk ütles naljaga pooleks, et on täiesti kade, et ise selle peale ei tulnud – neil olevat suguvõsas ka nii palju tantsivaid naisi,» tõi Helena näite, millest ilmneb, et hea idee tuleb lihtsalt ette võtta ja ära teha.

Igast ideest võib saada asja

Iga aasta tuleb teha midagi suurt, mis meelde jääb, kõlab Elina moto. Olgu siis töö mõttes või eraalgatusena. «See pole nii suur nagu elu unistus, see on üks tore vahepala elus, mille poole tasub alati püüelda,» ütleb ta tantsupeo kohta, mis alles oli kaalumisel ja nüüd juba ukse ees.

Helena omalt poolt soovitab elus teha asju, mis pakuvad hingele midagi. «Tuleb endale elada! Keegi teine sinu eest ei ela ja sind õnnelikuks ei tee,» lisas ta.

Kui aga mõni vahva idee tekib, siis innustavad mõlemad tantsunaised sellest kinni haarama ja seda teistega jagama. «Tuleb rääkida! See, mis Lilli tegi, oli rääkimine. Ideest tuleb rääkida, alguses pealegi unistuse mõttes ja siis juba leiad, et see võib olla täitsa teostatav,» julgustab Elina.

«Tuleb teha kohe, mitte lükata kuskile tulevikku, sest kunagi ei tea, mis seal tulevikus on,» kõlab täiendavalt juurde Helena soovitus endas julgust leida ideede tasandist kaugemale liikuda.

Pärast suursündmust, naiste tantsupidu ootab Kivinukkusid ees suguvõsa kokkutulek, mis üle viie aasta toimudes on otsekui tellimise peale sattunud sellele suvele. Sealgi esitatakse selgeks õpitud tantsukava. Kas tantsudega jätkatakse ka järgmisel hooajal, selgub juba sügisel. Võib-olla võetakse sama nimega ette hoopistükkis midagi muud. Mida täpsemalt, seda näitab juba aeg.

Vaata lisaks: kivinukud.wordpress.com ja www.naistetantsupidu.ee.