Marina Lohk: kuhu kadus kõik see armastus?

Marina Lohk Foto: Erakogu

Suhetest ja seksist pajatavate lugude juures võib kohata palju imestavaid või isegi tigedaid kommentaare, mille sisu võiks võtta kokku küsimusega: kuhu kadus kõik see armastus, vastastikune austus ja pere väärtustamine?

Mõneti võib ju meedias võimendunud sõnumite mõjul jääda mulje, et armastusest ja «sind surmani» suhetest enam ei räägita, et neid enam ei eksisteeri, et vähemasti tänapäeva noored (kuid mitte ainult!) on ikka lootusetult hukka läinud ning tõelisi (pere)väärtusi keegi enam oluliseks ei pea… Kuid defineerigem sel juhul mõiste «enam» ning öelgem siis - mis oli enne?

Kas tõesti kestis vanasti armastus elu lõpuni? Kas tõesti oli rohi rohelisem ja taevas sinisem? Kas tõesti olid inimesed alati õilsad ja head, ei teinud kunagi valesid valikuid, ei kahelnud kunagi oma tunnetes, ei kasvanud lahku, ei andnud järele kiusatustele ega reetnud üksteist?

Jah, inimesed püsisid teineteise kõrval suurema tõenäosusega. Kuid mitte alati polnud selle taga jäägitu armastus. See «liim», mis kahte osapoolt lahutamatult koos hoidis, võis olla ka harjumus, sõltuvus, praktiline kaalutlus või ka midagi muud... Kui vaatame ajas päris kaugele, teame ju hästi, et paari pandi (ja nii mõneski maailma nurgas pannakse tänapäevalgi!) ilma igasuguste tunneteta.

Kuid veider oleks nõuda tänapäeva inimestelt, et kooselus püsitaks vaatamata tunnete lahtumisele, elus oluliste arusaamade lahknevusele või veelgi hullematele probleemidele, nagu näiteks vägivald. Tänapäeval on meil vabadus valida, vabadus otsida ja ise otsustada, vabadus pakkuda oma ihule ja hingele parimat, mitte leppida millegagi, mis tegelikult õnnelikuks ei tee.

Paratamatult devalveerib see siiski armastuse väärtust, sest just nende otsingute käigus on end - ja tegelikku sihti - kerge kaotada. Kas teame üldse, mida me tegelikult otsime? Ja siin ei pea rääkima vaid suhetest ja armastusest - sama laieneb paljule muule meie elus.

Mõtleja Osho on öelnud: «Edukas inimene langeb lõpuks alati iseendasse, ja kannatab siis põrgupiinu, sest kogu tema elu on raisatud. Ta muudkui otsis, pannes kaalule kõik, mis tal oli. Nüüd on ta saavutanud edu, ja tema süda on tühi, ja tema hing on mõttetu, ja kuskil pole mingit hurmavat hõngu, kuskil pole õnnistust.»

Nii kannatab ilmselt põrgupiinu ka inimene, kes terve elu on otsinud endale õiget kaaslast, ja nagu kirjutas mõni aeg tagasi meie kolumnist Joao Lopes Marques, kasvatab oma lapsi näiteks pidevalt vahetuvate poiss-sõpradega, selle asemel, et luua stabiilne perekond.

Siiski ütleb Osho, et parem on lahku minna ja tõeline olla, kui kokku jääda ja ebatõeline olla, sest siis ei rahulda see kunagi. «Sa jääd ikka nälga ja janusse, ja vead ennast elust läbi, oodates imet.»

Me keegi ei tahaks ju end elust läbi vedada ja seda soovitavad vältida ka aasta alguses Eestit väisanud USA paariterapeudid Howard J. Markman ja Marcie Pregulman. Nende sõnul hakatakse tihtipeale kellegagi koos elama vaid selle pärast, et nii on mugav või materiaalselt mõistlik, ning ilma oma tegelikele soovidele mõtlemata alustatud kooseludest sünnivad perekonnad, kus lõpuks ei olda õnnelikud, kus kannatajateks on ka «kogemata» sündinud lapsed.

Irooniline ongi see, et paljudes kooseludes tunnevad inimesed end üksi, ent ometi on just üksindus see, mille eest suhtesse põgenetakse. Me kardame olla üksi, kardame seista silmitsi oma enda hirmude, deemonite, mõtetega. Sest üksi jäädes koguneb mõtteid vahel liiga palju, nad hakkavad painama, ründavad päeval ja ööl ega lase uinuda.

Nende mõtetega peab tegelema, need enda jaoks lahti mõtestama. Küsima endalt, mis on puudu rahulolust ja õnnetundest. Avastama oma tõelist mina, oma tegelikke soove, oma elu mõtet. Kaevuma sügavustes, mis võivad esmapilgul tunduda üsnagi sünged ning kus ei pruugi paista ühtki lootuskiirt.

Just säärastest eneseotsingutest on palju räägitud seoses «Söö, palveta, armasta» raamatu ja filmiga. On räägitud veidi vales valguses, on tõmmatud paralleele meie oma Liis Tappoga, kes teatas ühel hetkel, et läheb mehest lahku, et ennast leida. Kuid keegi meist ei tea, mis Liisi hinges tegelikult toimus ja mis olid tõelised põhjused.

Fakt on see, et enese leidmiseks, hingepeeglisse vaatamiseks ning oma huvidele pühendumiseks - olgu selleks itaalia keele õppimine, reisimine, jooga või midagi muud - ei pea tingimata olema üksi. Jah, väga paljud naised leiavad uute või unustatud hobidega tegelemises viisi valusast lahkuminekust toibumiseks ning kahtlemata on siis hea öelda, et just tänu lahkuminekule sai see aeg leitud.

Tegelikkus on see, et halb, rusuv suhe võib selle aja lihtsalt röövida - mitte selle pärast, et elukaaslase, mehe olemasolu ise segaks, vaid selle pärast, et rahulolematus, probleemid, enda õnnetuna tundmine ei lase elu täiel rinnal nautida.

Kui suhe on harmooniline ja tasakaalus, leiavad inimesed aega nii ühiste kui ka oma isiklike hobide jaoks. Sest see ongi elu. Keegi ei ole kellegi omand ning kaks inimest peavad eksisteerima teineteise kõrval just selliste tervikutena, nagu nad eraldi võttes on - mitte nii, et pool oma olemusest jäetakse kuhugi minevikku maha ja müüakse oma hing pelgalt koosolemisele. Need kooselud lagunevad nii või naa, sest kas üks või mõlemad hakkavad tundma end õnnetuna.

***

«Kuhu kadus kõik see armastus?» küsib kuulus eesti päritolu pianist Käbi Laretei oma päeviku sissekandeid ja Ingmar Bergmani armastuskirju sisaldava raamatu pealkirjas. Ta ütleb, et põhjusi, miks tema ja kuulsa filmirežissööri abielu vastu ei pidanud, arutasid nad omavahelgi sageli juba aastaid pärast lahkuminekut.

Lõpliku tõeni nad siiski ei jõudnud ja lõplikku tõde ei tea tavaliselt mitte keegi. Kuid üks on kindel - kuigi nende kahe ülimalt loomingulise, andeka, kirgliku ja kahtlemata keerulise isiksuse suhe, kooselu ei jäänud püsima, jäi armastus, olgugi et sõpruseks transformeerununa, siiski alles.

«Kui Ingmar suri, olime olnud lahus juba rohkem kui nelikümmend aastat, aga meie vahel valitses soe sõprus, mis süvenes eriti viimastel aastatel,» ütleb Käbi Laretei.

Ehk ei olegi kõik need inimesed, kel on teineteise vastu (olnud) suured tunded, loodud ninapidi koos eksisteerima. Ehk ongi nii parem, kui nad suudavad jääda sõpradeks.

Kuid siiski - armastus kui selline pole kuhugi kadunud. Ta on olemas meis endis ja meie ümber. Ta on olemas, kuid ei pruugi alati võtta soovitud kuju. Ta on olemas, kui unustame maskid ja hirmud ja saame kõigepealt iseendaks.