Harilik raudrohi kasvab kõikjal üle Eesti, põldudel ja kraavikallastel, metsaservades ja niitudel. Ei armasta niisket kasvukohta, küll aga päikest. Ta on tugeva varrega, tumeroheliste kitsaste sakiliste lehtede ja valkjate või kollakasvalgete, kuid vahel harva ka roosakatest pisikestest õiekestest koosneva ümara õisikuga, umbes 30-50 cm kõrgune korvõieliste sugukonda kuuluv taim.
Kui murda, on tal tugev mõrkjas lõhn. Õitseb juuni lõpust sügiseni välja. Aretatud on ka dekoratiivseid värviliste õitega teisendeid, mida kasvatatakse koduaedades. Pärit Euroopast, kasvab põhjapoolkera parasvöötmes, aga on kohanenud ka Hiinas, Austraalias ja Uus-Meremaal.
Nimetused ja ajalugu
Ladinakeelne nimetus Achillea millefolium (tuhandelehine), viitab nii taime välimusele kui legendidele, mis räägivad Homerose eeposest tuntud Vana-Kreeka kangelasest Achilleusest - kreeka keeles akhilleos. Raudrohust kirjutas juba paar tuhat aastat enne Kristust rooma õpetlane Plinius Vanem. Soome keeles on ta nimeks Siankärsämö, eesti murdekeeles seakärsarohi, raudteerohi, verihain, verilill ja raudreiarohi, köharohi, koeraköömned ja veel väga palju variante – see on maagiline ja müstiline taim, tuntud juba ammustest aegadest kui väekas ravija mitmesuguste erinevate tõbede korral.
Vana ja tuntud, legendidest ümbritsetud ravimtaim
Raudrohtu peeti imetegijaks haavade ravimisel, verejooksu peatamisel, seda teadis juba antiikaja kangelane Achilleus sõjaväljal, kellest kirjutas Homeros kuulsas eeposes «Ilias». Rahvaravis on taim tuntud ka kui ninaverejooksu peataja, sellele viitab inglisekeelne nimetus nosebleed. Legendidega on seotud nimetus kuradinõges devil’s nettle ja kuradi mänguasi devil’s plaything – raudrohi on peetud ka kuraditaimeks.
Müstiline ja maagiline
Nõiad ja ravitsejad kasutasid ennevanasti raudrohtu loitsimisel.
Nii nagu mitmed tõrjemaagilised taimed, on ka raudrohi olnud paljude rahvaste uskumuste kohaselt kurjade vaimude ja deemonite väljaajaja, majapidamise ja majaelanike kaitsja. Jaaniööl majja toodud raudrohukimp pidi terve aasta jooksul haigused kogu perest eemal hoidma.
Erinevates rituaalides kasutatakse veel tänapäevalgi raudrohtu kui inimese füüsilist väge suurendavat taime. Usutakse, et raudrohi aitab näha ja leida kaotatud asju. Samuti on tal kindel koht armumaagias ja armuasjade ennustamisel.
Navajo indiaanlased mälusid värske raudrohu varsi enne tähtsaid kõnelusi, et osavam olla ja tegid seda ka enne armuvahekorda astumist. Hiinas otsitakse raudrohust valmistatud tikkude abil võimsast oraaklist, Muutuste Raamatust, vastuseid tuleviku kohta.
Ravija nii rahva- kui tavameditsiinis
Raudrohi on üks vanemaid ravimtaimi, mida mainitakse juba kõige varasemates säilinud taimeraamatutes.
Ka on ta üks Euroopa tuntumaid ja armastatumaid ravimtaimi, mida kasutatakse palju koduste ravimite valmistamiseks ja pruugitakse nii sees- kui välispidiselt. Kuna ta sisaldab samu komponente nagu kummel ja teisalt ka näiteks koirohi, siis on tal ka mitmekülgsed samalaadsed omadused, lisaks veel veresooni mõjutav toimeaine. Vere hüübimist soodustavale toimele viitab ka rahvakeelne nimetus – verihain.
Raudrohu puru on pandud lahtisele haavale, et verejooksu peatada, kui haav hästi ei parane, aitab värske raudrohumahl. Tugeva põletikuvastase toimega on leotis, millega pestes saab korda näiteks ebapuhta näonaha.
Raudrohi korrastab seedimist, aitab kõhuhädade vastu, aitab külmetushaiguste korral, leevendab naistehädasid (verejooksud, nimmevalud), aitab kõhuvalu ja kõhukinnisuse ja -puhituse korral, reumavalu vastu aitab raudrohuvann (kuid leotama peaks teda vähemalt kolm tundi),
hemorroidide vastu aitab raudrohu istevann.
Korjamisest tee valmistamisest
Raudrohi õitseb kogu suve, sügiseni välja. Kuid soovitav on korjata taime ülemine õitsev osa ikkagi kohe õitsemise alguses, selliselt taimelt, mis ei ole veel puitunud ega närtsinud. Ka tuleks seda teha päikesepaistelise ilmaga ja puhtast loodusest. Vanade taimede droog võib tekitada tugeva allergilise reaktsiooni, eriti tundlikel inimestel.
Lõigata tuleks taime ülemine osa, eemaldada lehed ja õisikud, kuivatada õhukese kihina soojas varjulises tuuletõmbusega kohas. Droogi tuleks säilitada klaasnõus ja pimedas.
Raviteeks pannakse teelusikatäis droogi 1 klaasi kuuma veega 10 minutiks tõmbama, juuakse ilma suhkruta ja meeta, kui on tegemist «kõhuvaluteega».
Elias Lönnrot on kirjutanud «Soome taimede» raamatus 1890: «....tarvitatakse raudrohu õisi kas teena, leotisena või -viinana, raudrohi aitab peatada verejooksu, ravida liigeste nihestusi või nikastusi, kõhupuhitust, naistehädasid, reumavalu jm.»
Ettevaatust! Raudrohtu ei tohiks üldse pruukida inimesed, kellel on suurenenud vere hüübivus, ei sobi ka inimestele, kel on probleeme vererõhuga. Ka imetavad emad ei peaks seda tarvitama, sest maitse on mõru.
Raudrohuteed ei ole õige juua kui tavalist teed, vaid kindla kuurina ja teades, mille vastu. Kevadeti võib teda kasutada verepuhastajana, juues näiteks nädala või paari jooksul iga päev klaasitäie. Raudrohust võib valmistada ka ekstrakti või viinaleotist, kuid seda tuleks võtta kui ravimit, lusikatäie kaupa näiteks ristluuvalu, liigse menstruatsiooni või emakakasvajate korral. Viinaleotist võib määrida nahale liigesevalu korral.
Raudrohtu tuleks suhtuda ikkagi kui ravimisse, mille tarvitamisega ei tohiks liiale minna. Aga oma koht ravimikapis võiks tal kindlasti olla, vähemalt teadmine, et loodusest saab abi.