Ema mure: laps raiskab oma suve niisama passimise peale ära

Foto: Antonio Guillen Fernández / PantherMedia / Scanpix

«Mu 13-aastane tütar ajab mind oma passiivsusega täiesti hulluks. Ei viitsi õues käia, ei viitsi kinno minna, ei viitsi sõbrannale helistada,» kurdab ema Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Sünnipäev jäigi pidamata, sest ühel aastal polnud mul aega sellega tegeleda. Sellest sai klassis trend ja suur osa klassikaaslastest on samuti loobunud sünnipäevade pidamisest. Klassiõhtutel käivad kohal ainult üksikud aktivistid. Klassiekskursioon jäi ära, sest lastel huvi puudus.

Lapse jaoks ideaalpäev näeb välja nii, et kui töölt koju jõuan, siis laps vedeleb pidžaamas teleka või arvuti ees. Süüa teha endale õnneks veel viitsib.

Korra mõtlesin, et võib-olla ta on tõrjutud ning see on nn kaitsereaktsioon. Aga praegu on ju suvi ja keegi teda ei kiusa! Koolis on tal oma punt ning trenniseltskonda kiidab ta samuti. Ta on küll introvert ning kontakte meelsasti ei loo, aga need, kellega jutule on saanud, on headeks sõpradeks jäänud. Ehk siis see ei saa olla põhjus. Samuti pole virtuaalse suhtlemise osas mingeid probleeme, seda teeb ta meelsasti...

Olen üritanud rääkida. Ma ise olen selline nn hõivatud inimene. Tütar toob põhjenduseks, et ta ei salli kisa-kära ja ta lihtsalt tahab olla omaette. Lisaks on tekkinud põhjendused stiilis «see sõbranna on lesbi ja ma ei taha temaga ennast koos näidata». Ehk siis minu jaoks absoluutselt arusaamatud ja hämmingut tekitavad (otsitud?) põhjused.

Öelge palun, et see läheb üle! Tahan, et mu lapsest saaks inimene, kes saab aru, et elatakse vaid üks kord ning ise tuleb elu huvitavaks teha. Kelles oleks tolerantsust, et aktsepteerida erinevaid inimesi enda ümber ja näha selles rikkust ning võimalust. 

Kuidas teda mõjutada? Ma olen nii kurb.»

Vastab pereterapeut, Gordoni Perekooli koolitaja Pille Murrik:

«Kahjuks ei saa keegi anda teile soovitud garantiid teie lapse tuleviku suhtes. Küll aga saan ma aru, et olete väga mures, et teie laps võiks jäädagi kogu eluks eemaletõmbunuks ja passiivseks ning seetõttu paljustki ilma jääda. Tundmata teid ja teie last saan oma vastuses lähtuda vaid sellest, millest kirjutate ning selle järgi kujunevast muljest.

Teie kiri tekitab minus üksjagu küsimusi. Kuidas ja miks olete hulluks minemas? Et tütar on kodus ega torma ringi? Kirjutate, et tal on oma sõbrad nii koolis kui trennis. Järelikult on tal oma huvid ning ta ei ole enesessesulgunud tüüp, kes väldiks igasugu otsekontakte.

Paistate emana, kel on väga selged ootused elule ning lähedastele. Paraku on igal inimesel oma elu ja isikupära ning sageli ei pruugi inimesed ja olukorrad meie ootustele vastata. Meil tuleb neid aktsepteerida nii nagu nad on. Ehk vajab teie tütargi teilt aktsepteerimist, mitte niivõrd mõjutamist ja sekkumist? Kuidas on olnud senini? Armastavad vanemad korraldavad sageli oma laste elu ja tegemisi oma äranägemise järgi uskudes, et teevad lapse heaks parima, oskamata tähele panna, mida laps tegelikult tahaks ja vajaks (ma ei ütle, et teie selline olete). Sellistel lastel võib hiljem olla tõsiseid raskusi iseseisvate valikute tegemisega. Äkki on teie tütre praegune passiivsus vastusreaktsioon teie senisele ülekorraldamisele? (See on lihtsalt üks võimalikest oletustest. ) 

13 on just selline iga, kui formaalsed suhted enam ei toimi. Kui senini piisas koos tegutsemiseks ühel tänaval elamisest või ühes klassis käimisest, siis nüüd, kui küpseb oma minatunnetus ning areneb abstraktne mõtlemine, hakatakse suhteid looma rohkem ühiste huvide pinnal. Kui koolis keskendutakse õppimisele ning klassist ei ole kujunenud ühtset kollektiivi, ei paku ka ühisüritused enam huvi. See on sagedane nähtus meie koolisüsteemis.

Kirjutate, et olete nn hõivatud inimene. Äkki on tütar oma olemuselt teist erinev? Ja seetõttu ongi raske aktsepteerida tema olemisviisi ja valikuid? See, mis talle loomuomane, on teile võõras, seepärast ei teagi, kuidas sellesse suhtuda ja hakkate muretsema?

Kogedes teie poolt aktseptsiooni oma erinevuste suhtes õpib temagi teiste erinevusi aktsepteerima ja salliv olema.

Olen pannud tähele, et sageli on nn hõivatud inimestel sees justkui mingi tühik, mis paneb neid kogu aeg midagi tegema, otsima, taga ajama. Neil on raske tegevusetult paigal püsida, lihtsalt olla. Ometi väidetakse just OLEMINE suurim elukunst olevat. Inimesed, kes on endaga heas läbisaamises, ei vaja pidevat saginat ja tähelepanu enda ümber, neil on niigi hea. Äkki oskab tütar midagi, mida teilgi õppida tasub? Sageli on lapsed tulnud meile midagi õpetama ja meie maailmapilti rikastama...

Kui siiski tahate, et tütar teeks midagi peale telekavaatamise, miks mitte siis koos midagi ette võtta? Minna näiteks kahekesi rattamatkale? Või kohvikusse, teatrisse või kinno? Käes on aeg, kus tema saab iga hetkega ühe enam iseendaks ja teil tuleb teda tundma õppida kui iseseisvat noort inimest oma seisukohtade, vajaduste ja väärtustega. Ühised tegevused annavad selleks palju võimalusi. Ühtlasi on seeläbi võimalik väljendada talle oma tunnustust, imetlust, rõõmu tema üle. Positiivne tagasiside ehitab üles tervet mina-pilti, samas kui pidev muretsemine ja õpetamine seda murendab.

Võib-olla ongi kodusolemine signaaliks teile: märka mind?

Omavahelise sideme arendamiseks on oluline kuulata tõesti mõistvalt ja sisseelavalt. Kui tütar väidab, et ei taha selle tüdrukuga koos liikuda, kuulake edasi, mida ta pelgab. Kuulake ta lõpuni, väljendage huvi ja mõistmist, peegeldage tema tundeid ja vajadusi. (Vt. Th. Gordon «Tark lapsevanem», aktiivne kuulamine)

Olete armastav ema ja loodan kogu südamest, et suudate muretsemise asemel suunata oma energia omavaheliste suhete rikastamiseks ja teineteise tundmaõppimiseks.»