Biodünaamilisest põllumajandusest sünnib tibakese astroloogia abil esoteeriline vein

Viinamarjad korjatakse käsitsi, et tehnikaga maapinda võimalikult vähe häirida. Osa marju pressitakse samuti katki «käsitsi» ehk nende peal jalgadega tammudes. Foto: tootja

Ökoloogiline põllumajandus on eilne päev – ajastu vaimuga klapib palju paremini hoopis biodünaamika, mis lisab mahetootmise põhimõtetele tubli annuse esoteerikat. Sellise lähenemise autorit Rudolf Steinerit tituleeritakse tavaliselt Waldorfi koolide alusepanijaks, kuid filosoofia, näitekunsti ja arhitektuuri kõrval tegeles ta 1920ndatel ka põllumajandusega ning tänapäeval järgivad tema õpetusi tuhanded veiniistandused üle maailma.

Üks biodünaamika põhimõtete järgijatest on Edela-Prantsusmaa sadamalinna Les Sables-d’Olonne’i lähistel tegutsev veinitootja Domaine Saint Nicolas. Thierry Michonile kuuluvas istanduses lähtutakse ennekõike põhimõttest, et loodus – ja seega ka istandus – on üks suur süsteem, milles oma kindel roll nii loomadel kui ka taimedel, kuid mitte taimemürkidel.

Aga kuna põhimõtetest üksi on haigustele vastuvõtlikele taimedele vähe abi, kasutatakse istanduses kaht Rudolf Steineri välja töötatud biodünaamilist preparaati. Esimest tehakse väga lihtsalt: lehma sarv täidetakse sõnnikuga ja maetakse talveks maa alla. Kevadel kaevatakse see välja, sõnnik lahustatakse vees ja pritsitakse siis taimede alla laiali, et tugevdada vee mõju, pinnase elujõudu ning taimede ja mulla suhet. Fotosünteesi heaks ja taimehaiguste vastu aitab aga teine preparaat – seda tehakse tolmuks uhmerdatud kvartsliivast, mida hoitakse taas lehmasarves mahamaetuna, aga sedapuhku suvekuudel.

Lisaks kasutavad biodünaamika järgijad eri leotisi. Näiteks põldosjadest tehtu aitab taimehaiguste vastu ning tasakaalustab vee-elementi taimedes ja pinnases. Eriti hea tulemuse saab aga siis, kui kasutada ka veidi biodünaamilist komposti.

Eesti Biodünaamika Ühingu juhatuse esimehe Tõnu Kriisa sõnul pole selleks vaja muud, kui valmistada kõigepealt kuus sõnnikupreparaati, mille tegemiseks kasutatakse raudrohtu, võililli, palderjani, tammekoort, kummelit ja nõgeseid, kuigi mõningatel juhtudel võib abi olla ka lehma pealuust, veise kõhukelmest ja hirve põiest. Igatahes tuleb need preparaadid lõpuks segada suuremasse sõnnikuhunnikusse, et see paremini komposteeruks. Kriisa sõnul on komposti valmistamisel väga oluline, et seda tehtaks veiste, lammaste või hobuste sõnnikust ning sel lastaks enne põllule laotamist vähemalt pool aastat valmida.

Muidugi tekib siin küsimus, kas pisikesest kogusest preparaadist ikka piisab kogu sõnnikuhunniku mõjutamiseks ja kas ühest sarvetäiest ränipreparaadist jätkub, et mõjutada suisa viie hektari suurust põllupinda. Siin tulevad välja paralleelid homöopaatiaga, kus kasutatakse samuti olematu kontsentratsiooniga lahuseid.

Suures nõus vett ja kõrvenõgeseid (või sõnnikut) segades sünnib biodünaamiline leotis. Foto: Tootja

Ent ei maksa arvata, et biodünaamika vaid kompostimise või sarvede matmisega piirdub! Põllutööde tegemisel on tähtis ka ajastus ja selleks kasutatakse Domaine Saint Nicolas’ istanduses kuufaaside kalendrit, mis jagab põllutööd neljaks: juurte, viljade, õite ja lehtedega seonduvaks. Nii saab kuufaaside kalendrist teada, kas parasjagu on mõistlik vilju noppida, taimi kasta, kärpida või hoopis rahule jätta.

«Šveitslased on biodünaamikat uurinud ja mõnedes katsetes tuvastanud ka selle mõju. Teistes katsetes pole aga nende preparaatide abi täheldatud, seega seis on nii ja naa,» võtab Kriisa asja kokku.

Ent äkki on biodünaamikat tunda veini maitsest? «Ma ei usu, et teeksin pimetestis vahet tavalisel viisil ja biodünaamiliste põhimõtete alusel toodetud veinil,» ütleb veiniajakirjanik ja sommeljee Peep Moorast. Ta lisab: «Tõsi, biodünaamilises veinis on tõenäoliselt vähem väävlit, millega suurtootjad tapavad pudelisse jäänud pärmseened, ja see väävel avaldub ju ka maitses ja aroomis.»

Sisuliselt võib biodünaamikat vaadata kui üht sammu veinitootmise loos: «1960ndatel arenes toidutehnoloogia plahvatuslikult ja võimalikuks sai veinide jahutamine, mille eesmärk oli kontrollida käärimise kiirust ja seeläbi maitset. Lisaks hakati veine tsentrifuugima, et eraldada vett või alkoholi, rääkimata öösel marjade korjamisest, et saada jahedam mari ja tänu sellele aeglasem käärimine,» selgitab Moorast.

Kui tänapäeval on isegi pärmid kunstlikult kasvatatud ja kontrollitud, et seda õiget maitset saada, siis biodünaamika puhul kasutatakse seda pärmi, mis keldris elutseb. Ja seegi on Moorasti sõnul sammuke tagasi, traditsioonilisema veini poole.

Suures plaanis on veinitootjaid ainuüksi Itaalias ja Prantsusmaal kümneid tuhandeid ning igaüks neist püüab teha midagi teisiti, et kuidagi eristuda. «Kuigi tean juhtumit, kus veinitootja valis biodünaamika, sest taimekaitsevahendid hakkasid tervisele, on selles liikumises natuke sees ka müügi ja turunduse hookuspookust,» nendib Moorast. «Viinamari on taim, mis on haigustele vastuvõtlik, ja seetõttu tuleb teda korralikult pritsida. Paraku jõuab see kõik ka pudelisse ning selles vaates on tervitatav biodünaamilisus, kus väetiseks on pulbri asemel sõnnik, istanduses kasvavad teised taimed küntakse sisse või söövad kitsed ja lambad need ära ning taimed on istutatud hõredamalt,» lisab ta.