Lapsed: kõige tähtsam on, et ema ja isa oleks olemas

Linnupesa lasteaia kasvandikud Iris, Karolina, Andi ja Oliver lähevad sügisest kooli. Foto: Liis Treimann

Lastekaitsepäeva puhul käis Postimees.ee Tallinnas Kristiines asuvas Linnupesa lasteaias ja vestles seal nelja seitsmeaastase koolieelikuga, kes rääkisid, mida nemad sellest päevast teavad ja mida nad üldse elust arvavad.

Kas te teate, mis päev täna on?

Ühest suust: Jaa, kolmapäev!

Õige, aga mis päev täna veel on?

Iris: Mina tean – lastekaitsepäev!

Jälle õige. Aga kas te teate, mida see päev tähendab? Miks me seda tähistame?

Andi: Siis kontrollitakse kõik lapsed üle ja vaadatakse, et kas neil on ikka kõik korras.

Oliver: Mina kardan kontrolli, sest ma ei taha midagi halba kuulda.

Karolina: Mina ka ei taha. Äkki meile tehakse süsti.

Andi: Ükskord mulle tehti näpu peale süsti, siis käis kehast selline… võpatus läbi.

Oliver: Mina kardan ka süsti.

Arusaadav. Aga mis te arvate, kas lapsi peab kaitsma?

Ühest suust: Jaa!

Aga kelle eest?

Oliver: Puukide eest näiteks. Kirpude ka. Ja rästikute ja usside ja madude.

Andi: Ja sääskede eest.

Karolina: Pahade eest.

Andi: Jah, mõnikord on mulle keegi tundunud pahana. Keegi läks kunagi teise juurde ja ütles, et sa oled paha nõid.

Oliver: Mina kogemata mõnikord vaidlen suurema vennaga ja siis ta ütleb mulle idioot. Ükskord mu naabrid näitasid mulle keskmist sõrme.

Andi: Minu üks sõber ütleb mulle idikas.

Kas selline käitumine on teie meelest kena?

Ühest suust: Eiiii!

Andi: Aga mõtle, kui sulle keegi nii teeks, onju.

Oliver: Ma ei tea, mida see keskmine sõrm tähendabki.

Iris: Mina tean! Midagi halba igal juhul.

Kas te ise olete ka mõnikord natuke pahad olnud?

Ühest suust: Jaa, kodus vahel.

Aga miks?

Iris: Sellepärast et me vaidleme vahel vastu. Sellepärast et võib olla mina ei taha, aga tema tahab.

Oliver: Mina ei taha näiteks mõnikord poodi minna. Ükskord ma ei tahtnud süüa ja siis vaidlesin emmele vastu.

Andi: Mõnikord ma ei tohi külla minna. Aga ükskord ma vaidlesin nii kõvasti vastu, et sain minna.

Kuidas need vaidlused tavaliselt lõppevad?

Andi ja Karolina ühest suust: Hästi!

Iris: Tavaliselt mõni ütleb, et lepime ära.

Karolina: Ma palun vabandust.

Oliver: Mina lihtsalt ootan ja siis lähen laua tagant ära oma tuppa.

Andi: Tavaliselt, kui see vaidlus on ükskord lõppenud, siis emme teeb mulle kalli ja siis on kõik jälle korras.

Karolina: Ja siis sa saad ise ka emmet kallistada.

Kas teie arvates on vaja lapsi mõnikord tutistada?

Ühest suust: Ei, pole vaja.

Oliver: Mul on nii lühikesed juuksed, et mind ei saagi tutistada.

Mis te arvate, mis lapsele kõige rohkem rõõmu pakub?

Karoliina: Kommid!

Oliver: Et ema oleks olemas.

Andi: Et isa oleks ka olemas.

Oliver: Et vennad oleks head, mitte ei ütleks idioot.

Karolina: Et ema ja isa oleks head.

Andi: Et koolis keegi ei kiusaks.

Oliver: Ja et saaks koolis viisi. Ja naabrid oleksid ka head.