/nginx/o/2011/05/28/600518t1h9faf.jpg)
Kuus kuud Euroopa Vabatahtliku Teenistuse kaudu Lääne-Aafrikas Senegalis asuvas Sédhiou linnas viibinud Liisbet Erepuule meeldis vabatahtliku töö juures kõige rohkem inimlähedus - õpilased otsisid neiu vahel kas töö juurest või kodust üles, et rääkida ja muresid kurta ning ta on kindel, et nemad õpetasid talle kokkuvõttes rohkemgi kui tema neile, kirjutab bioneer.ee.
Portaalile antud invterjuus tunnistas Liisbet, et temast sai vabatahtlik juhuse läbi - ta oli juba ülikoolis uut õppeaastat alustanud, kui sai ühel päeval kirja üleskutsega minna vabatahtlikuks Senegali ning otsustaski kandideerida.
Enne minekut luges noor neiu enda sõnul erinevaid reisi- ja juturaamatuid, mis Senegali olustikku edasi püüavad anda, samuti uuris sama projekti raames samas riigis viibivate vabatahtlike blogi ning püüdis kiirkorras üles soojendada sihtmaa riigikeelt - prantsuse keelt.
Koos kahe prantslase, kahe itaallase, ühe austerlase, veel ühe eestlase ning senegallasest mentoriga õpetas Liisbet Senegalis lastele inglise keelt, tegeles tantsu ja teatriga, tegi kohalikus raadios kultuurisaadet, pani püsti vabaõhukino, valmistas ette töötuba invaliidsete laste õigustest, töötas lasteaialastega, korraldas ülelinnalise tervisekõnni- ja jooksu, tervisepäeva ning rahuteemalise ürituse, mille eesmärk oli kutsuda üles lõpetama tsiviilsõda, mis Casamance´i piirkonnas 1990. aastast alates käimas on.
Liisbet rääkis, et esimesed paar kuud olid tema jaoks natuke keerulised, kuna kohalikud ei tulnud kõikide mõtete-plaanidega kaasa - ta tõi näiteks pikapäevarühma, mida vabatahtlikud kolm korda nädalas läbi viia soovisid, et aidata noortel koduseid ülesandeid lahendada ning kontrolltöödeks valmistuda.
«Kodus neil, eriti tüdrukutel, õppimiseks aega ei jää: tuleb pesta pesu, koristada, teha süüa, pesta nõusid,» märkis Liisbet.
Samuti tõi ta välja, et kõik kodutööd on Senegalis naiste õlul ja mehel taolised kohustused puuduvad - kui naine tööl käib, palgatakse koduabiline ning kuigi seaduse ees on mees kohustatud oma naist või naisi ja peret üleval pidama, ei pruugi seegi alati nii toimida.
Liisbetile ei jäänud märkamata ka kohalikud haridusprobleemid: Lääne-Aafrika riikides on nimelt äärmiselt madal lugemis- ja kirjaoskuse tase, seda eriti maapiirkondades ning tüdrukute ja naiste seas, mis omakorda tekitab meeste ja naiste vahel ebavõrdsust.
Ühelt poolt on põhjuseks kõrged õppemaksud, teiselt poolt ka tüdrukute varajane abielu ja lastesaamine, samuti naisõpetajate ja õppematerjalide puudus ning tüdrukute koolist lahkumine meesõpetajate ahistamise tõttu.
Pool aastat kestnud vabatahtliku töö lõpp ei tähenda aga Liisbeti jaoks sugugi igasuguste sidemete katkemist Senegaliga - praegu loeb ta käsiraamatut «Maailmaparandaja teejuht: arengukoostööst ja sellest, kuidas sina saad panustada» ning plaanib jätkata koostööd Sédhiou linna ja Kéréwane´i külaga, oodates abikäsi oma ideede teostamiseks.