Loore Linnu elu mängureeglid: kuidas vabaneda põrmustavast süütundest?

Foto: Pexels / CC0 Licence

Seda, mis tähendab ennast süüdi tunda, teab igaüks. Ja see ei ole just meeldivaim tunne. On aga mõned olulised pidepunktid, millele võiks tähelepanu pöörata, et kõigest hoolimata eluga edasi minna, mitte jätta ennast süütunde ja sellega kaasneva karistusehirmu meelevalda.

Süüd tunnevad ainult head inimesed. Südametunnistuseta närukaelad, kellele ei lähe mitte miski korda, ei tunne kunagi süüd, oled sa mõelnud?

Süüdi võib ennast tunda väga paljude asjade pärast. Kas oled jätnud midagi tegemata, kokkuleppest kinni pidamata, vedanud kedagi alt, teinud midagi valesti. Kui inimesel on südametunnistus ja ta on võtnud nõuks kõige eest vastutada, siis ta tunnebki ennast halvasti asjade pärast, mis untsu läksid.

Kui arvad, et oled midagi totaalselt kihva keeranud ja teha ei saa enam midagi, siis tasub mõelda, et sinu igavene süütunne olnut ju ei muuda, seega on see mõttetu eluaja raiskamine ja energia suunamine valesse kohta. Kui saad midagi teha, et oma süüd heastada ja olukorda parandada, siis tee seda. Aga kui midagi teha ei saa, siis heida süütunne kõrvale. Tunne selle asemel midagi muud, kas või põlgust või ole paanikas, või kurvasta, aga lõpeta enda süüdistamine.

Esmalt hinda seda, kas ikka on vaja ennast süüdi tunda. Võib-olla oled lihtsalt ülimalt kohusetundlik ja sul on äärmiselt kõrgelt arenenud südametunnistus. Kui tavaliselt oled esimene, kes ebameeldiva kohustuse enda peale võtab, aga seekord ütlesid «ei», siis ei ole vaja ennast süüdi tunda. Kui on valida, kas teha midagi või tegemata jätta, siis tee valik, aga ilma süümepiinadeta.

Tegemata jätmise asendamine süümepiinadega ei ole mõistlik, saad ju isegi aru.

Karistus on otsus

Ei pea süüd tundma ja arvama, et sa nagu peaksid midagi muutma endas, hirmsasti kannatama ja karistatud saama. See, kas sa karistad ennast või mitte, on tegelikult sinu enda otsus, mitte kellegi teise. Küllalt on neid, kes usuvad, et karistus on just see, mida süütundes vaevleja väärib, aga nad eksivad. Enamasti on need inimesed manipulaatorid, kes võtavad endale õiguse öelda midagi sellist  nagu «sa pead tegema nii, nagu mina ütlen, sest sa oled süüdi» või «kuna sul pole õigus, järelikult olen mina parem». Et oma võimu kinnitada, püüavad nad isegi süütunnet peale sundida. Väliselt on nad «õiged» inimesed. Mis on hea ja mis on halb, on nende jaoks kindlalt paigas, kõik nende teod on laitmatult õiged. Aga mis on hea ja mis on halb, on igaühe maailmapildis oma tähendusega, ei ole ühte universaalset «head» ja «halba».

Muidugi ei ole kõik «õiged» inimesed alati manipulaatorid. Miks siis osa inimesi manipuleerib teistega? Kust on pärit vajadus kamandada ja õpetada? Eks ikka sellest, et nende hinge painavad kahtlused ja kõhklused, aga oma sisemist ebakindlust varjavad nad osavalt teiste eest. Targutamine ja juhtimise soov tekib tahtmisest tugevdada iseenda positsiooni süüd tundva inimese alandamise läbi. Tekib sõltuvussuhe ja manipuleeritav hakkab manipuleerijat «toitma». Niipea kui keegi leiab ennast süüdi tundes kellegi meelevallas olevat, tuleks otsekohe lõpetada süü tundmine ja tunda midagi muud – ükskõik mida, aga mitte süüd. Nii katkestad toiduahela.

Sa ei ole kellelegi võlgu

Sa oled võlgu ainult iseenda ees ja kui süü on tõesti suur, siis saad ka tõenäoliselt karistatud kõrgemate seaduste järgi. Aga sa ei pea süütunnet kogu aeg kaasas vedama ja sa ei ole kellelegi võlgu. Aga lähedased? See, kuidas igaüks oma teemad lahendada suudab, oleneb tahtmisest süveneda. Alustada tuleks just sellest, mis siin kirjas on. Loodan, et aitasin süütundest rääkides rajale. Igal juhul tasuks loobuda enda õigustamisest, see ei vii kuhugi.

Süütunne on alaväärtuskompleksi algpõhjus. Alaväärsus on aga määratletud teistega võrdlemise teel. Ennast teistega võrreldes annad loa neile olla sinust parem, ise otsustad selle, isegi kui teised ei ole seda küsinud, nad isegi võib-olla ei mõelnud nii kaugele. Tuleb välja, et andsid end ise kohtu alla.

Võta vastu otsus olla mina ise ja tõuse süüpingist. Mitte keegi ei söanda kohut mõista, kui sa ise end süüdi ei tunne. Muidugi võib öelda, et on ju olemas reaalsed põhjused süüks ja süüdistamiseks. Jah, tõsi. Aga kohtumõistmine saab toimuda ainult siis, kui oled ise häälestanud end oma puuduste pärast süüdi tundma. Kui tunned kas või hetkeks, et oled teistest kehvem, tunnetavad seda teised kohe kindlasti. Aga kui oled vaba süütundest, ei tule kellelegi pähe end sinu arvel paremaks pidama hakata.

Süütundega inimesed alluvad alati nende tahtele, kel on vajaka võimust. Võimulolijatel ja valitsejatel on enamasti süütunne arenenud minimaalsel määral või puudub üldse ja nad on enamasti ülimalt oma kasu peal väljas. Küünikutele ja südametunnistusest ilma jäetutele on süütunne tundmatu. Nemad lähevad üle peade ja laipade.

Ka julgetel puudub süütunne. Hirm kui alateadlik tunne sisaldab karistuse kartust. Kui mul pole hirmu, ei karda ma ka süüdi olla ja sellega kaasnevat karistust. Hirmunud ohver aga kardab, kas ta toimib õigesti, kas teda võidakse süüdi mõista ja karistada.

Ka kõige nõrgem ja sügavale peidetud süütunne avab alateadlikud väravad karistusele.

Igaüks otsustab ise, kuidas ta oma südametunnistust hindab. Süütunnet vähendab alati vabandus. Palve andestada on oma eksimuste tunnistamine, pattude eest andestuse lunimine, pihtimine – need on süütundest vabanemise meetodid. Inimesel hakkab kergem. Vabandust paludes tunnistad oma viga, et vähendada oma süüd, aga manipulaatorid ainult seda ootavadki ja hakkavad seda viga meelde tuletama, provotseerides sind süütunnet elus hoidma. Seda tuleks meeles pidada, et õigus vabandust paluda on sul üks ja ainus kord. See iseendast süüd ei heasta, aga kergendab südametunnistust.

Süütundest loobumine on kõige tõhusam abinõu, et jääda väärikaks isikuks. Tõeline sisemine jõud ei seisne võimes kedagi põrmustada, vaid oskuses mitte lubada endale süütunnet. Kellelgi pole õigust sind süüdistada, sul on õigus olla sina ise. Kui võimaldad olla endal sina ise, langeb õigustamise vajadus ära ja karistuse hirm hajub. Ja mitte keegi ei taha sind enam kuidagi solvata, vägivallaga ähvardada, sinuga manipuleerida või sind alandada. Kui oled oma alateadvusest süütunde kõrvaldanud, siis kaovad ka karistamise stsenaariumid.