«Ilma mähkmeta on poiss olnud öösiti pool aastat ja aeg-ajalt teeb ikkagi voodisse. Kui see tema enda voodisse tuleb, siis ikka oleme noominud ja meelde tuletanud, et pott on voodi ees. Aga ta on oma lasteaiapäevast nii väsinud, et ei ärka üles, kui pissihäda tuleb.
Nüüd on isa veendunud, et karistamisega (nurka panemise, laksu andmise ja tõsise riidlemisega) saab voodissepissimisest lahti.
Vahel teeb poiss ka päeval püksi, kuigi aasta-poolteist on siiski tubli potilkäija olnud. Ämm tutistas last püksipissimise eest juba siis, kui ta ei olnud veel kaheaastanegi, kuid tema vanakooli kasvatuse kätte olen lapse andnud väga harva. Isaga tuleb meil siiski ühele meelele saada.
Kuidas mõjutab 3-aastast poissi karistamine, karjumine ja ähvardamine püksipissimise korral?»
Vastab koolipsühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja Vaike Kumari:
«Aitäh, et kirjutasid ja ei lepi olukorraga. Kindlasti ei aita lapse karistamine allapissimise vastu. Pigem on paljud allapissimised just seotud stressi ja hirmuga. Nii võibki juhtuda, et hirm isa pahameele ees hoopis soodustab seda.
Rääkige oma mehega ja nii, et ta saab aru, et te olete kindel oma otsuses: last ei karistata allapissimise eest! Hoopis paremini mõjub kui igal kuival hommikul tunnustate last selle eest. Mitte ärge kiitke last, et küll sa oled tubli, et alla ei pissinud (sina-sõnum), vaid andke teada, miks see teid rõõmsaks teeb (mina-sõnum). Näiteks nii: «Mul on hea meel, et su voodi on kuiv, sest nüüd ma ei pea pesupesemisele aega ja vahendeid kulutama.»