Dagmar Lamp: naine ja armastab jalkat? Ei või olla!

Dagmar Lamp Foto: Liis Treimann / Postimees

Iga kahe aasta tagant kaotan ma suvel umbes kuuks ajaks mõistuse. Jah, tulen kapist välja: ma olen pöörane jalkafänn. Täpsem oleks öelda, et ma olen meistrivõistluste fänn ja põhjus selleks on lihtne: kui ma elaksin pidevalt kaasa erinevatele liigamängudele, ei peaks mu süda ilmselt lihtsalt vastu. Nii tugevad tunded tekivad mul jalgpalli vaadates.

Käisime eile seitsmeaastase tütrega (Keila JK) poes ning kiirustasin teda natuke takka. «Vali juba ära see mänguasi, me peame õigeks ajaks koju jõudma, et jõuaks õhtusöögi enne Saksamaa ja Mehhiko mängu valmis teha,» selgitasin natuke kärsitult. Laps haaras riiulilt mänguasja ning suundusime kassade poole, käigult mängu detailidesse minnes. Kes on Özil ja kes on Neuer, kes on Lozano ja kes on Ochoa. «Kelle poolt sa oled?» küsis laps ning pidin selgitama veelgi detailsemalt, miks seda valikut on keeruline teha.

Nimelt on «minu mansad» olnud mingil põhjusel alati Brasiilia ja Portugal. Kuid samas esimene mäng, mida kunagi 12-aastasena vaatasin (1996 EM), oli Saksamaa Inglismaa vastu, mis läks lisaajale ja sealt penaltitele ning lõppes Saksamaa kasuks. Just see mäng oli põhjus, miks hakkasin üldse jalgpalli vastu sel tasemel huvi tundma - mäletan vanaema üsna kehva kvaliteediga televiisorit, millest koos isaga mängu vaatasime, mäletan, kuidas lõhnas see suvi ja mäletan, kui ekstaatiline oli lisaaja võiduvärav.

Samas mäletan ma liigagi hästi (ja mul on sellest pilt, panin selle eile Instagramigi), milline kohutav surmamäng toimus Brasiilia ja Saksamaa vahel neli aastat tagasi. Ja kuigi Ronaldo enam ammu profijalkat ei mängi, on just tema läbi aegade mu lemmikmängija, olles ilmselt süüdi selles, miks Brasiilia on «minu mansa».

Seega pidin lapsele kogu seda keerukust selgitama - ühest küljest on kena Saksamaale vanade heade aegade mälestuseks kaasa elada, samas aga ootasin pikisilmi (ja ootan edasigi), et näha neid põrumas. Sest 7:1 neli aastat tagasi oli lihtsalt kohutavalt valus.

Lapsel oli huvitav, minul oli huvitav. Suundusime maksma ja siis kuulen, mingid prouad meie selja taga: «Issand, ise on ema ja ajab tüdrukule sellist juttu. Jalgpall on poistele!»

Ma ei teinud kommentaarist välja, kuid piinama jäi see mind küll. Pole mina veel näinud, kuidas emaka olemasolu võiks takistada jalgpalli mängimist, vaatamist ja nautimist ja ometi on mul emakas olnud 34 aastat - kui see nii oleks, siis oleks ma ilmselt juba asjale jälile saanud. Muidugi saan ma aru, et paljusid inimesi jätab jalka ükskõikseks, nagu mind jätab näiteks olümpia ükskõikseks (ja ma püüan selle üle võimalikult vähe vinguda).

Samas on minu arust suhteliselt võimatu mitte selle pöörase vaimustusega kaasa minna - aga jällegi, sellega on umbes nagu Eurovisioniga. Kui tahta, võid selle enda elust täiesti mööda lasta, nii et sedagi ei tea, kes Eestit esindab, kas me üldse antud aastal laulamegi või kes lõppeks võitja on. Ja sarnaselt Eurovisioniga võid sa täiesti sügavuti asjasse sisse minna, kaasa elada ja kogu spektaaklit täie raha eest nautida. Miks mitte elada kirega, olgu siis mingi ürituse kaudu!

Seda tahtsin nendele tädidele kah öelda, kuid peamiselt siiski on peamine mõte üks, kuna ma tõesti ei taha, et mu seitsmeaastase tütre pähe mingeid vanamoodsaid kärbseid aetakse. Äkki siiski natuke võtaks hoogu ja teeks selle sammukese 21. sajandisse, kus «poisteasjad» ja «tüdrukuteasjad» pole enam teemaks ning sport – sport on ju ometi kõigile?

Sest nagu ma eile tütrelegi ütlesin: lõppeks ju vahet pole, kes on võitja. Mängu lõppedes on võitjaks ikkagi jalgpall.