Oomaigaad! Nad lähevad triatlonile

Koos treenimine aitab treeninguplaanist kinni pidada, sest kuidas sa jätad hommikuse ujumistreeningu vahele, kui teised lähevad. Foto: Erakogu

Mis seltskond – ühel läheb süda pahaks ainuüksi jooksmise peale mõeldes, teine pelgab paaniliselt vett, tõsisem sportimine on kõigil jäänud aastate taha, aga sellegipoolest lähevad nad laupäeval poolpikale triatlonile, et iseendaga võisteldes sotid selgeks saada.

«Olen neljandast-viiendast eluaastast peale paaniliselt vett kartnud, nii et tekkis juba mure, kas surengi kunagi maha, ilma et ujumise selgeks saaksin,» räägib Kris Leinatamm. Nii läkski ta mullu augusti lõpus Otepää triatloni ajal korraldaja Margus Püvi käest uurima, kes võiks teda ujuma õpetada. «Kui ta siis lahkudes ütles, et järgmine aasta stardis näeme, tekkis mõte, et aga äkki teekski ära,» meenutab Kris, kuidas sündis hullumeelne mõte minna n-ö tavalise inimesena triatloni tegema.

Ta on seda usku, et iga inimene on kohustatud oma mugavustsoonist välja tulema, sest «muidu me võtame 50 korda 50 sentimeetrit siin maailmas ilmaaegu ära». Triatlon tundus piisavalt äge väljakutse selleks, et veehirmust üle saada, kuigi päris üksi ta seda ette võtta ei julgenud.

«Eks hullud hoiavad ikka kokku, nii et väga keeruline teiste ärarääkimine ei olnud,» mainib naine naerdes.

Viiest tulevasest triatleedist oli Riinu Rätsep noorena tipptasemel ujuja, Miina Kallikorm ja Kris Leinatamm tegelesid varem võistlustantsuga ja Angela Kaldmaa on olnud alati füüsiliselt aktiivne – kuid pelgalt mõte jooksmisest ajas tal südame pahaks. Nii et füüsiline vorm oli heast väga kaugel.