Neeme Raud: võtke suvekski oma aju telefonist tagasi!

TALLINN, 01.06.2018 Pildil on Neeme Raud. In the picture is Neeme Raud lt/: Foto: LIIS TREIMANN/EESTI MEEDIA/SCANPIX BALTICS

Minu jaoks kõige perverssem suveidüll oleks selline: kusagil metsas, linnulaulu, laanekohina ja looduselõhnade keskel istub keegi kännu otsas, pilk teravalt väikesele telefoniekraanile puuritud.Kõik ümbritsev on kui olematu, sest ta aju on sukeldunud nähtamatult meie ümber liikuvatesse infomassidesse. Too kännukuningas on siin meiega, aga tegelikult kusagil ära. Tahaks talle meeleheitlikult karjuda: no aitab, võta oma aju vähemalt nüüd, kui meil Eestis on aasta ilusaim aeg, kas või ajutiselt endale tagasi – saa aru, et neis suurtes infovoogudes ei muutu selle aja jooksul, kui sa telefonita reaalset ilma naudid, tegelikult mitte kui midagi. Ole siin, mitte kusagil eemal, kusagil eilses, homses, kusagil ära, ära, ära...

Ma ise sain reaalsuselaksu, et tulen ilma küberpilvedesse talletatud ja telefonikoodi lahterdatud info pideva ammutamisega täiesti vabalt toime mõned nädalad tagasi, kui mu telefon korraga otsad andis. Nutimasin tehti kiiresti korda, ent juba mõne tunni pärast selgus, et mitte nii, nagu vaja. Uus parandus pidi kestma terve igaviku, terve nädala, sest osi tuli kusagilt piiri tagant juurde tellida. Tõsi, parandajad pakkusid asendustelefoni, ent otsustasin julgust kokku võttes ja endalegi üllatuslikult, et teen eksperimendi ja vaat elangi nädala ilma telefonita. Küll arvutiga, mis mind netiruumiga ühenduses hoiab ja kübervõrgus suhelda lubab. Aga oo õudust! – elus esineb ikkagi pikki tunde, kui ma arvuti ees olen täiesti kättesaadav.

Asjade kulgemisest ette rutates teatan, et – üllatus, üllatus! – tulin nutivaba eluga hiilgavalt toime ning otsustasin telefoni kättesaamise järel, et vähemalt suvel ei ole ta mu lahutamatu kaaslane. Aga sellest pisut hiljem. Ent olles mõneks ajaks telefonimängust välja astunud, torkas mulle eriti teravalt silma hullus, mega-megasõltuvus, kuhu meie ühiskond on langenud. Rõhuvalt enamuselt sõpradelt-tuttavatelt kuulsin, et nemad taolise enesepiitsutamisega, mille ette võtsin, hakkama ei saaks, sest ei oska enam teisiti kui toksida suur osa oma mõttevoost väikese ekraani kaudu universumi avarustesse, jälgida seal kaaskondlaste mõttevälgatusi, ning just seal, ammu enam mitte reaalses elus, paljude sõpradega ka kohtuda!

Kuhu nutisõltuvuse eest põgeneda. Pimedusse? Teatrisse, kinno? Oo ei – enam ei aita needki saalid, kus enne tule kustumist palutakse telefonid välja lülitada. Lugesin just intervjuud ühe Broadway hetke tipplavastajaga, kes tunnistas, et on loobunud nii teatris kui ka kinos käimisest, ei vaata ka oma etendusi üle, sest alati on saalis keegi, kes pimedas säravat ekraani näpib. Ma isegi olen tegelikult kaalunud samasuguse teatri-kino moratooriumi seadmist, sest sama probleem on ka meil Eestis täiesti olemas. Ehkki läbinuna 20-aastase New Yorgi käitumiskooli (kui häirib, siis ütle!), olen mitmel korral oma ees või kõrval istujale soovitanud telefon ära panna või üldse saalist lahkuda. Ise olen samas alati mõelnud (ja lasknud mõttel hetkeks nähtavast kõrvale tüürida, mis teatris-kinos ei peaks toimuma), et mis tähtsad teated siis selle vähese pimedas saalis veedetava aja jooksul inimesel tulla võivad, et ta peab neid vaatama ja vastama. Lapse sünd? Lapse haigestumine? Liiklusõnnetus lähedasega? Maailma lõpp?

Kadriorus oli hurmav suvepäev: lopsakas rohelus, kirkad lillesilmad, kuum päike ning otsekui aeglustusega ses tüünelt unelevas pärastlõunas liikuv aeg. Ja nii otsustasingi sel hetkel ja seal, et kui oma telefoni remondist tagasi saan, siis vähemalt suveks tahan ma oma aju endale tagasi võtta.

Eestlased tavatsevad küll rõhutada oma kombekust (eriti olles Ameerikas, kus osa eestlaste arvates kombeid ei ole). Kuid telefonisõja esiliinilt pean kahjuks raporteerima, et ei erine me teistest mitte millegi poolest. Soovituse peale siinsetele telefonisõltlasele oma narkootikum teatris-kinos kotti panna, olen saanud sageli vastuseks sisina, et mis ütleja teie olete. Niisiis pole süüdi mitte tema, korrarikkuja, vaid mina, kes teda ta püha graaliga teostataval rituaalil häirida söandab.

Mõtte sellest, kuidas paljud meist on oma ajud praegusel ajastul suuresti ära andnud, pani liikuma ka Katja Novitskova näitus Kumus, kus autor püüab luua kujutluspilti sellest, kuidas meie tegelikkus võib hakata välja nägema aastakümnete pärast, mil infovood ja tehis-reaalsus-intellekt on meid täiega orjastanud. Olin Kumu viienda korruse näitusesaalides pikka aega üksi, luksuslikult oma mõtetega. Siis sisenes naine, kes tegelikult võinuks – kui teda umbes kümmekond minutit silmanurgast seirasin – olla eksponaat sel näitusel. Lükandukse avamise järel ei tõstnud ta kordagi, tõesti kordagi, pilku nutiekraanilt, et vaadata ka seda, mida ilmselt vaatama tuli. Ning siis tegi ta kiirelt minekut, ikka pilku tõstmata, sest oli saanud sealt, teisest reaalsusest, ilmselt asjakohase korralduse.

Kui ma ise Novitskova tehismaailmast välja astusin, olin õnnelik, et mul ei olnud taskus telefoni, mis lasknuks põgeneda kunstisaalis tekkinud mõtete peas edasi arendamisest. Kadriorus oli hurmav suvepäev: lopsakas rohelus, kirkad lillesilmad, kuum päike ning otsekui aeglustusega ses tüünelt unelevas pärastlõunas liikuv aeg. Ja nii otsustasingi sel hetkel ja seal, et kui oma telefoni remondist tagasi saan, siis vähemalt suveks tahan ma oma aju endale tagasi võtta. Telefon ei pea alati sees olema. Kes tahab, küllap saab kontakti. Mida arvate – ehk teete ka samalaadse eksperimendi? Julgete?