/nginx/o/2018/06/04/7883174t1h4e44.jpg)
Matilda efektina kirjeldatakse naisteadlaste diskrimineerimist ja nende rolli alahindamist teadusuuringutes, millega käib kaasas nende saavutuste seostamine meesteadlastega. Nii kaasajast kui ka ajaloost on palju näiteid ambitsioonikatest ja andekatest naistest, kes tegutsesid koos meestega uurimisrühmades, aga hoolimata nende olulisest panusest teaduslikesse avastusesse, ei ole neid kunagi nende töö eest tunnustatud. Nende rolli on suisa ebaõiglaselt ja diskrimineerivalt eitatud.
Terminit kasutas esimest korda Ameerika kunstiajaloolane Margaret Rossiter ning see sai oma nime väljapaistva Ameerika vabamõtleja ja võrdõiguslikkuse aktivisti Matilda Gage'i järgi, kes juhtis 19. sajandi lõpus tähelepanu naisteadlaste saavutuste pidevale ignoreerimisele.
Kõik algas Itaalia naisteadlasest
Ajaloolaste hinnangul võis esimene Matilda efektist mõjutatud naine olla 12. sajandil elanud Itaalia arst Trotula de Ruggiero. Tema teadustöö tulemused günekoloogia vallas olid märkimisväärsed ja inimesed kahtlesid mitu aastat, kas Trotula oli tegelikult naine.
Näide kaasajast on naisteadlane Rosalind Franklin, kes andis panuse DNA topeltheeliksi avastamisse ja DNA struktuurimudeli korrektsesse kirjeldamisse. Franklini röntgenpildid, mis jõudsid teadlaste James Watsoni ja Francis Crick'i kätte ilma tema teadmata ja nõusolekuta, olid selle olulise avastuse aluseks. Pärast Franklini surma andis Nobeli komitee avastuse eest auhinna naisega koos töötanud meesteadlastele. Biofüüsik suri vähki, mille põhjustas pikaajaline röntgenikiirgus. Oma viimsed päevadki veetis ta laboris, mis näitas tema täielikku pühendumust teadusele.
Silmapaistvaid naisi, keda oma panuse eest meestega võrdselt ei tunnustatud on maailmas teisigi: Lise Meitner, kes kirjeldas 1909. aastal aatomituumade lagunemise nähtust; Jocelyn Bell Burnell, kes avastas 1968. aastal uut tüüpi neutrontähe pulsari ja Marietta Blau, kes uuris esimese teadlasena 1920. aastatel valgustundlikku emulsiooni.
Matilda efekti ei ilmnenud vaid Nobeli preemiate jagamisel. 1925. aastal esitles Cecilia Payne Gaposchkin oma avastust, et vesinik on tähtedes peamine element. Tema teooria lükati aga tagasi, kuni meesteadlane sama uurimistöö avaldas. 19. sajandi lõpus keeldus Harvardi Ülikool andmast doktorikraadi Mary Whiton Calkins’ile, sest ta oli naine – hoolimata Calkins’i suurepärastest eksamitulemustest ja kaasteadlaste antud soovitustest.
Efekt on kandunud ka tänapäeva
Praegu mängivad naised üha olulisemat rolli täppisteadustes ehk teadusharudes, milles aastakümneid on domineerinud vaid mehed. Kuid paranev olukord ei tähenda sugugi seda, et Matilda efekt on tänapäevast kadunud. Naisteadlaste saavutustest ei räägita siiani piisavalt ning võrdõigusliku ühiskonna areng on aidanud nais- ja meesteadlaste soolisele võrdsusele kaasa vaid väga vähesel määral.
Naisteadlaste saavutuste teadlikkuse tõstmist ei toeta ka vähene naisteadlaste esindatus Nobeli preemia laureaatide seas. Alates 1901. aastast, mil hakati Nobeli preemiaid välja andma, on laureaatide seas naisi olnud vaid 3 protsenti – auhinna teadusvaldkonnas on pälvinud 18 naist.
Valdkonniti on auhinnad jagunenud järgmiselt: füüsika valdkonnas on preemia saanud kaks naist 203st auhinnasaajast, keemia valdkonnas on tunnustuse pälvinud neli naist 174st auhinnasaajast ning arstiteaduses 12 naist 211st auhinnasaajast.
Selleks, et probleemile tähelepanu pöörata ning tuua esile nn Matilda efekti negatiivset mõju, lõid L’Oréal ja UNESCO stipendiumiprogrammi „Naised Teaduses“. Programmi eesmärk on toetada naisteadlaste teadustegevust ning julgustada neid oma tööga jätkama, suurendades nii naiste esindatust teadusmaailmas ning aidates kaasa teaduse arengule.
Homme antakse Läti Teaduste Akadeemia tseremoonial üle viis 6000 euro suurust L’Oréal Balticu «Naised teaduses» stipendiumit, millega tunnustatakse kolme Läti, ühte Leedu ja ühte Eesti teadlast. Alates 2005. aastast on programmi «Naised teaduses» stipendiumiga tunnustatud kokku 46 Balti teadlast.