Terminit kasutas esimest korda Ameerika kunstiajaloolane Margaret Rossiter ning see sai oma nime väljapaistva Ameerika vabamõtleja ja võrdõiguslikkuse aktivisti Matilda Gage'i järgi, kes juhtis 19. sajandi lõpus tähelepanu naisteadlaste saavutuste pidevale ignoreerimisele.
Kõik algas Itaalia naisteadlasest
Ajaloolaste hinnangul võis esimene Matilda efektist mõjutatud naine olla 12. sajandil elanud Itaalia arst Trotula de Ruggiero. Tema teadustöö tulemused günekoloogia vallas olid märkimisväärsed ja inimesed kahtlesid mitu aastat, kas Trotula oli tegelikult naine.
Näide kaasajast on naisteadlane Rosalind Franklin, kes andis panuse DNA topeltheeliksi avastamisse ja DNA struktuurimudeli korrektsesse kirjeldamisse. Franklini röntgenpildid, mis jõudsid teadlaste James Watsoni ja Francis Crick'i kätte ilma tema teadmata ja nõusolekuta, olid selle olulise avastuse aluseks. Pärast Franklini surma andis Nobeli komitee avastuse eest auhinna naisega koos töötanud meesteadlastele. Biofüüsik suri vähki, mille põhjustas pikaajaline röntgenikiirgus. Oma viimsed päevadki veetis ta laboris, mis näitas tema täielikku pühendumust teadusele.
Silmapaistvaid naisi, keda oma panuse eest meestega võrdselt ei tunnustatud on maailmas teisigi: Lise Meitner, kes kirjeldas 1909. aastal aatomituumade lagunemise nähtust; Jocelyn Bell Burnell, kes avastas 1968. aastal uut tüüpi neutrontähe pulsari ja Marietta Blau, kes uuris esimese teadlasena 1920. aastatel valgustundlikku emulsiooni.
Matilda efekti ei ilmnenud vaid Nobeli preemiate jagamisel. 1925. aastal esitles Cecilia Payne Gaposchkin oma avastust, et vesinik on tähtedes peamine element. Tema teooria lükati aga tagasi, kuni meesteadlane sama uurimistöö avaldas. 19. sajandi lõpus keeldus Harvardi Ülikool andmast doktorikraadi Mary Whiton Calkins’ile, sest ta oli naine – hoolimata Calkins’i suurepärastest eksamitulemustest ja kaasteadlaste antud soovitustest.