/nginx/o/2020/12/08/13518188t1h6d3f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/05/30/7871390t1h1523.jpg)
Rasedus peaks olema üks imeline aeg naise elus, kuid paraku kaasnevad sellega ka erinevad hirmud. Kellel suuremad, kellel väiksemad. Uurisimegi eesti naiste käest, millised on nende kõige suuremad rasedusega seotud hirmud.
Eesti naised rasedushirmudest: kardan, et laps ei sünni elusalt (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristi (32): «Suurim hirm on enneaegne sünnitus ja muidugi see, et kas kõik lapsega korras. Täiesti alguses ka raseduse peetumine, sest mul esimene rasedus peetus.»
Kelli (30): «Minu esimene sünnitus oli enneaegne. Praegu minu hirm seotud sellega, et mul on suurenenud risk sünnitada enneaegselt.»
Liisa (27): «Kuigi mul siiamaani kõik korras olnud enam-jaolt, siis ikkagi millegi pärast kardan enneaegset sünnitust ja et lapsega pole kõik korras. Hea meelega käiksin iga nädal UHs et näeksin oma silmaga lapse südametukseid.»
Ave (32): «Mul on verekaotus. Esimesel sünnitusel kaotasin kaks liitrit verd.»
Kaisa (30): «Minu suurim hirm on see, et laps ei sünni elusana. Siiani on kõik korras ja esimese lapsega läks ka kõik hästi ja sisendan endale, et nii ei tohi üldse mõelda, aga kuskil kuklas hirm ikkagi.»
Piret (33): «Esiteks kindlasti enneaegne sünnitus. Ja teiseks raseduse alguses tuli natuke verd ja kartsin, et rasedus katkes. Jooksin kohe haiglasse. Õnneks oli kõik korras ja põhjust teada ei saanudki. Kolmandaks on hirm sünnituse ees. Äkki ei saa hakkama või läheb midagi valesti.»
Kristel (26): «Kuna esmasünnitaja, siis on hirm just selle teadmatuse ees - ei ta kas saan hakkama, kas laps sünnib loomulikul teel või tehakse erakorraline keiser, kas laps on sünni eel õiges asendis ja kas temaga on ikka kõik hästi. Lisaks kardan pilti tasku visata kas siis valust või sellest, et verd näen.
Raseduse alguses, kui laps veel ei liigutanud, siis oli pidevalt paanika, kas laps ikka elus ja kõik hästi. Ja kui ta vähem liigutas siis tekkis ka jälle mure. Samamoodi suutis võimalik diabeet hirmutada.»
Iris (35): «Kogu aeg suurim hirm olnud see, kui peaksin avalikus kohas sünnitama hakkama. Midagi muud ma ei karda.»
Lilit (30): «Minu suurim hirm on erivajadused. Töötan erivajadustega lastega ja see paneb nii mõtlema, et iial ei tea ju. Teine hirm on vaktsiinid - nende mõjusid tean, pigem on hirm seotud sellega, et kui neist loobun, siis lüüakse mind ju risti ja sellega tegelemine on raske nii vaimselt kui füüsiliselt.»
Liis (34): «Esimestele vastuvõttudele minnes oli hirm, kas südametöö ikka on olemas. Lähikonnas on raseduse peetumisi ette tulnud. Siis mingi periood oli suur hirm kogu sünnituse ees. Öeldakse, et sünnituse raskusaste on geneetiliselt seotud. See tähendab, et kui emal on esimene sünnitus raske olnud, siis tütrel on ka raske sünnitus. Praegu ei muretse nagu millegi pärast.»
Kaire (29): «Mul ei ole kopsud terved ja kuna see on pärilik, siis kardan, et ka beebil on nii. Kardan sünnitust väga, abikaasa jõuab koju neli päeva peale tähtaega, seega kardan et pean üksi sünnitama. Näen unes et beebi sünnib mitte elusana, hirme on palju.»
Annika (31): «Enneaegne sünnitus. Kui haiglasse kontrolli minnes sind enam koju ei lasta. Ja pead haiglas rasedust säilitamas olema.»
Sirli (35): «Esimene laps oli tuharseisus. Kartsin, et teine laps on samuti tuharseisus ja nii ka läks. Tuharseis tähendas järjekordset keisrit. Ma ei kartnud keisrit vaid pigem seda, et ei saa sünnitada ja keegi kolmas ütleb, mitu last ma võin saada. Olin väga stressis. Nüüd kolmanda rasedusega kartsin, et platsenta kasvab armiga kokku.»
Maris (33): «Esimese lapsega kartsin väga väga sünnitust ja seda, et ei jõua õigeks ajaks haiglasse (elasime too hetk umbes 40 minutilise sõidu kaugusel lähimast haiglast). Kuna lõpus oli preeklampsia oht siis kartsin platsenta irdumist ja et endal võivad ohtlikud verejooksud tekkida. Sünnitus oligi väga karm (esilekutsumine, mis lõppes erakorralise keisrilõikega).
Teise lapsega hetkel ei karda sünnitust. Vahepeal oli imelik kartus, et laps võib kõhus hukkuda (sest taas on vererõhk problemaatiline ning lisaks rasedusdiabeet).
Nüüd on veidi lisandunud mure, et võib-olla pean sünnitama ilma meheta.»
Anni (36): «Esimese lapsega kartsin, et laps sünnib enneaegselt. Sündis kolm päeva peale tähtaega. Praegu ainuke hirm, et järsku sünnitusel on vaja mõnda abivahendit (tange või vaakumpumpa)kasutada. Tahaks loomulikku sünnitust nagu esimesegagi.»
Liis (29): «Minu enda kõige suuremaks hirmuks on sünnitus, sest eelmine kestis nelja ämmaka vahetuse jagu ja päädis lõpuks keisriga. Toona sai endale lubatud, et mitte kunagi enam, aga nüüd ei ole sellest enam pääsu.»