Teie kirja lugedes märkasin, et kasutate hellitusnime poja. Kas see näitab, et näete oma pojas pisikest armast lapsukest, kellelt ei saagi midagi eriti nõuda. Mõelge, kas olete valmis oma poega kohtlema kui tulevast koolilast, kes suudab ise teatud ülesandeid täita. Andke lapsele kodus ülesandeid, mis rõhutavad tema kasvamist koolilapseks. Rõhutage, et kohtlete teda nagu suurt poissi, kes läheb peagi kooli. Usaldage talle mingi töö tegemine: laua katmine, kala söötmine, lille kastmine vm selline. Kui teete kodus õppetükke, siis näidake lapsele, kuidas ta saaks soovitud eesmärgi saavutada.
Näiteks öelge, kui sa veel ühe (kaks) rea tähti kirjutad, siis tulevad need ilusamad välja. Arvestage siiski sellega, et ülesanded oleks lapsele jõukohased. Selles vanuses laps suudab kirjutada kõige rohkem kümme minutit ja teist niipalju lugeda. Tunnustage last iga tegevuse eest, kus ta on näidanud üles püsivust ja keskendumisvõimet. Olgu see tegevus kui lühiajaline tahes. Kasutage mina-teadet. Näiteks midagi niisugust: «Ma märkasin, et sa kirjutasid täna kohe viis minutit järjest ja tegid … rida ilusaid numbreid. Mul on tõesti hea meel selle üle, sest see näitab, et sinust hakkab päris koolilaps saama.»
Lastele meeldib tunnustus ja nad pingutavad selle nimel. Kui tahate siiski spetsialisti arvamust kuulda, siis külastage psühholoogi. Parim oleks selle kooli psühholoog, kuhu laps läheb. Usutavasti oskab ka psühholoog teile näpunäiteid anda, kuidas teie ise last aidata saate. Ka võite logopeedi juures käia, aga kas suvel tasub tõsiselt õppimisega tegelda? Võib-olla aitab, kui sügisel koolis logopeedi abi täiendavalt kasutada. Lapsed arenevad selles vanuses kiiresti ja võib-olla on teie poeg sügisel oluliselt kooliküpsem kui praegu, kolm kuud enne kooli. Meelerahu ja kannatlikkust pojaga suhtlemisel.»