Ema mure: laps ei ole koolikõlblik – kas suvega saaks asja korda?

Linda Pärn
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koolilaps.
Koolilaps. Foto: SCANPIX

«Minu poeg saab septembris 7-aastaseks ja selle aasta alguses hakkasin ma talle kooli vaatama. Siis avastasin, et tegelikult oleksin pidanud ta teatud koolidesse juba septembrikuus eelkooli panema. Kuid, mis hilja, see hilja,» kurdab mures lapsevanem Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Panin ta siis teisse kooli, kus eelkool alles algas. Koolis on õpetaja öelnud, et poiss saab hakkama, eriti suuliselt, kuid kui on vaja midagi kirjutada, siis ta pigem vaatab, kuidas seda teised teevad ehk siis ei tee kaasa. Tal on palju huvitavam lihtsalt ringi vaadata. Poja ise ütleb, et kool on tore koht ja talle meeldib seal, kodus teeb ta kirjalikud ülesanded kenasti ära.

Kuna lasteaias pole logopeedi, käib õppeaasta lõpul  üks logopeed lapsi vaatamas ning minu poja kohta oli öeldud vaid seda, et ta pole koolikõlblik. Nädal aega ajasin taga, et saada logopeedi numbrit ja siis sain lõpuks temaga rääkida. Üldjoontes oli jutt järgmine: puudub keskendumisvõime, püsivus. Iseenesest tähti tunneb, kuid kirjalik oskus on vajaka jäänud. Soovitus oli otsida eralogopeed, kuna polikliiniku logopeedid sellega ei tegele. (Lasteaia õpetajaid on kaks, aga nad räägivad teineteisest mööda ja üks neist ütles mulle lihtsalt, et tal pole aega lapsega tegeleda (!?) ja seda kahjuks hilja, oleks ma vaid teadnud…

Hakkasin siis otsima logopeedi. Otsustasin pöörduda kooli oma juurde: kui oleks vaja, siis võtaks temalt enne kooli eratunde ja siis on lapsel hea ka koolis tema juures käia. Kuid ta keeldus pärast seda, kui ma rääkisin eelmise logopeedi jutu ära – tema lihtsalt ei tegele sellega ja andis mulle järgmise kontakti. Tuli välja, et see oli erivajadustega laste kooli telefoninumber. Kui ma sinna helistasin ja kõik ära rääkisin, öeldi, et last on vaja sinna kooli panna. Ja seda ilma konkreetselt last nägemata ja temaga rääkimata?!  

Ma ei soovi panna last erivajadustega laste kooli vaid tahan ainult konsultatsiooni ehk siis otsin eralogopeedi, kes aitaks lihtsalt meid järjele või aitaks ja soovitaks, mis me edasi võiksime ette võtta. Selle peale öeldi kohe, et ei tea, miks see eralogopeed siis parem on? Ma ei tea, kas on parem, kuid ma ei usu, et mu lapsel on nii suur arenguhäire.

Võimalik, et ma tegelikult eksin, kuid see olukord on minu jaoks ka väga hirmutav.»

Vastab koolipsühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja Vaike Kumari:

«Saan aru, et olete tõsiselt mures oma lapse koolikõlblikkuse pärast. Olete palju pingutanud, et lahendusi leida, kuid praegu on siiski olukord ebarahuldav. Vaatame seda asja nüüd koos. Kirjutate, et laps käis lasteaias. Kas seal kasvatajad siis ei märganud, et lapsel on probleeme? Kas te ei suhelnud sel teemal, et oleks juba varem saanud lapsele abi osutada? Võib-olla on praegune otsus siiski liiga karm ja põhjendamata?

Kool ei ole muidugi huvitatud keskendumisraskustega ja püsimatute laste õpetamisest, sest see nõuab õpetajalt kannatust ja pingutusi. Ometi ei tee see häire veel last koolikõlbmatuks. Samuti pole selge, milline osa selles häires on pärilikkusest ja milline osa kasvatusest tingitud. Ometi usun, et teatud määral saate ise koduse suhtlemise ja kasvatuse abil lapse käitumist mõjutada.

Teie kirja lugedes märkasin, et kasutate hellitusnime poja. Kas see näitab, et näete oma pojas pisikest armast lapsukest, kellelt ei saagi midagi eriti nõuda. Mõelge, kas olete valmis oma poega kohtlema kui tulevast koolilast, kes suudab ise teatud ülesandeid täita. Andke lapsele kodus ülesandeid, mis rõhutavad tema kasvamist koolilapseks. Rõhutage, et kohtlete teda nagu suurt poissi, kes läheb peagi kooli. Usaldage talle mingi töö tegemine: laua katmine, kala söötmine, lille kastmine vm selline. Kui teete kodus õppetükke, siis näidake lapsele, kuidas ta saaks soovitud eesmärgi saavutada.

Näiteks öelge, kui sa veel ühe (kaks) rea tähti kirjutad, siis tulevad need ilusamad välja. Arvestage siiski sellega, et ülesanded oleks lapsele jõukohased. Selles vanuses laps suudab kirjutada kõige rohkem kümme minutit ja teist niipalju lugeda. Tunnustage last iga tegevuse eest, kus ta on näidanud üles püsivust ja keskendumisvõimet. Olgu see tegevus kui lühiajaline tahes. Kasutage mina-teadet. Näiteks midagi niisugust: «Ma märkasin, et sa kirjutasid täna kohe viis minutit järjest ja tegid … rida ilusaid numbreid. Mul on tõesti hea meel selle üle, sest see näitab, et sinust hakkab päris koolilaps saama.»

Lastele meeldib tunnustus ja nad pingutavad selle nimel. Kui tahate siiski spetsialisti arvamust kuulda, siis külastage psühholoogi. Parim oleks selle kooli psühholoog, kuhu laps läheb. Usutavasti oskab ka psühholoog teile näpunäiteid anda, kuidas teie ise last aidata saate. Ka võite logopeedi juures käia, aga kas suvel tasub tõsiselt õppimisega tegelda? Võib-olla aitab, kui sügisel koolis logopeedi abi täiendavalt kasutada. Lapsed arenevad selles vanuses kiiresti ja võib-olla on teie poeg sügisel oluliselt kooliküpsem kui praegu, kolm kuud enne kooli. Meelerahu ja kannatlikkust pojaga suhtlemisel.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles