Naine kurdab: mees on noor, aga käitub nagu vanaätt

Foto: CandyBox Images / PantherMedia / Scanpix

«See kõlab julmalt, kuid nii ma oma elukaaslase suhtes lühidalt kokku võttes tunnen. Ta on noor, aga käitub nagu vanaätt,» kurdab naine Perekeksus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Koos oleme olnud kuus aastat. Umbes kolm aastat tagasi avastati tal kasvaja, sai keemiaravi. Mina jäin samal ajal saatuse tahtel lapseootele. See oli väga depressiivne aeg. Ma ainult nutsin, ei käinud eriti kuskil. Tööl ka ei saanud käia, sest oli katkemisoht. Haigusest ei lubanud mees sõpradele rääkida ja ta oli vaatamata keemiaraviga kaasnevatele vaevustele väga tugev. Eks ikka lapse pärast, arvatavasti. Ta vedas mind ikka loodusesse, see harjumus oli meil juba tutvudeski, et käisime tihti metsas. 

Kui laps sündis, olid minu päevad mõistagi sisustatud ning lapse isa igati abiks ja hakkamas iga asja juures. Ta oli väga toetav ja asjalik, olime väga õnnelikud. 

Nüüdseks on laps kaheaastane. Elukaaslane on väga hea isa. Mina käin õhtuti trennis või tööl – mul on ka vabu õhtuid ja nädalavahetusi, kuid mitte alati. Seega päeval olen mina lapsega, õhtul isa, ja omavahel oleme elukaaslasega vähe koos. Lapsele pühendumise kõrvalt ongi see küllaltki raske. 

Viimased kuud on mul väga keeruline olnud elukaaslast mõista, sest ta on muutunud nii tigedaks. Võiks öelda, et ta lausa näägutab mu kallal. Ta leiab alati põhjuse, miks viriseda. Seepeale mina ärritun ning lausa tõstan häält – ma ei oska vist muudmoodi ennast kaitsta, ütlen lihtsalt hästi kurjalt midagi teravat.

See on mulle nii kurnavaks muutunud, et eelistaksin pigem rohkem ilma temata aega veeta. Tahaks minna mõneks ajaks lapsega ema juurde; tunnen kergendust, kui ta vahel harva töölähetuses on… See on ju kurb! Kurb on ka see, et tülid tekivad kergesti, lahendada me neid ei oska – ainult üks süüdistamine kogu aeg. Pärast tüli teeme mõlemad näo, et asi korras.

Eile lugesime esimest korda lepituseks teineteisele ette asju, mida me teises head näeme. Tõdesime, et ikkagi armastame veel teineteist.

Samas tean, et järgmisest konfliktist me ei pääse. Seetõttu küsingi nüüd nõu, kuidas edasi minna ja mida ma saaksin teha? Muidugi ei ole ka mina ideaalne ja mul on omad vead. Põhiline ongi, et ärritun kergesti, kuid samas läheb viha kiiresti üle. Võib-olla serveerin oma mõtteid/tundeid kuidagi valesti?»

Vastab Gordoni Perekooli koolitaja Angela Jakobson:

«Kui tuua võrdlus, siis paarisuhet mehe ja naise vahel võiks võrrelda lapsega - laps muutub, kasvab, areneb niisamuti muutub ka lähisuhe kahe inimese vahel. Ei ole mõistlik eeldada, oodata, et lähisuhe jääks aastatepikkuse kooselu kestel muutumatuks. Kõik see, mis te olete koos läbi elanud, on rikastanud suhet erinevate tunde nüanssidega; võimalik, et ka mingid kogemused on suhtele olnud raskeks väljakutseks. Ka väikelapsega pere ei ole enam ju kaheliikmeline kooslus,  seega on see suur elukorralduslik muutus, millel on kindlasti omad suured rõõmud, aga samas toob ka teatud loobumisi kaasa võrreldes eelneva perioodiga. Üksteise kallal näägutamine on kindel märk kogunenud frustratsioonist ja rahuldamata vajadustest. Olen veendumusel, et paarisuhtes omavahel probleemidest mitterääkimine tekitab pikemas perspektiivis rahulolematust ja probleemide süvenemist. Rääkima peaks nendest asjadest, mis häirivad, tekitavad muret, segavad. Sellises vestluses on oluline vältida hinnanguid, kirjeldama peaks neid konkreetseid käitumusi (ilma hinnanguteta!), mis häirivad. Kui partner tajub rünnakut, alandust, ähvardusi, siis blokeerib see edasise suhtluse ja konstruktiivse mõttevahetuse. 

Väga oluline rasketel hetkedel on see, kui teineteisele tõdetakse, et on küll raskusi, kuid samas on meil ka ressurssi (armastustunne teineteise vastu). Ei tohiks eeldada, et teine pool tajub õhust minu vajadusi ja soove. Siin on oluline ennekõike jõuda iseendas selgusele, mis on see, mida mina lähisuhtelt ootan, millised on minu vajadused. Arvestada tuleb siin kindlasti ajafaktorit, soovid ja vajadused paarisuhtest muutuvad samuti ajaga. Seega oluline on ajaga kaasas käia, teha ennekõike eneseanalüüs ja seejärel teavitada oma mõtetest ja tunnetest ka partnerit. Üksteisega oma vajadustest ja soovidest rääkides on võimalik avatud suhtluse kaudu jõuda lähisuhtes uuele teineteise avastamisele.»

Vastab psühholoog, Gordoni perekooli koolitaja Kaidi Kiis:

«Rääkima peaks nendest asjadest, mis häirivad, tekitavad muret, segavad. Sellises vestluses on oluline vältida hinnanguid, kirjeldama peaks neid konkreetseid käitumusi (ilma hinnanguteta!), mis häirivad. Kui partner tajub rünnakut, alandust, ähvardusi siis blokeerib see edasise suhtluse ja konstruktiivse mõttevahetuse.

Rääkimine ei ole tõesti imerohi, see ei muuda alati asju selliseks nagu soovime, muudatused ei pruugi toimuda kiirelt ning on ka neid olukordi, kus ainult rääkimisest ei piisa olukorra lahendamiseks. Samuti on teemasid, milledest inimesed tõepoolest ei soovi rääkida. Kas valusate tunnete, süütunde või ka väsimuse pärast.

Teie olukorrakirjelduse puhul jäin mõtlema, et on võimalik, et käsitletavad teemad on tema jaoks mingil põhjusel ebameeldivad või ta ei saagi teie mõttearendustest ja vajadustest aru, nagu ise ka välja pakute. Rääkimise juures on oluline kuulata ka oma partnerit. Kui ta ei räägi sõnadega, siis on võimalik jälgida ka tema mitteverbaalset kõnet ja nähtut talle tagasi peegeldada. Näiteks kui olete rääkinud oma murest, mees midagi ei vasta ja on tõrjuva olekuga, siis võib nt öelda, et mulle tundub praegu, et sinu jaoks on üsna ebamugav kui ma sellisest asjast räägin või mulle tundub, et ma vist sõnastasin ennast segaselt. Nii võite teada saada, mis põhjusel ta ei räägi.

Suhetest rääkimise puhul on naiste jaoks ilmselt oluline meeles pidada, et paljude meeste jaoks võibki rääkimine olla keerukas, ebameeldiv. Tihtipeale võivad mehed tunda, et on verbaalselt nõrgemad ja ükskõik mis nad ütlevad, pöörab naine asjad teiseks ja nad jäävad rumalasse olukorda. Olen vastuvõttudel kohanud mehi, kes ütlevad, et nad ei julgegi enam naisele midagi vastata, sest ükskõik mis nad on öelnud, on naine alati edasi kurtnud ja/või asi on pööranud riiuks ja naine on hakanud nutma. See võib olla ka seotud sellega, et meestel on valmisolek probleeme lahendada ja enda arvates nad pakuvad lahenduse ning kui see ei aita, siis ongi neil suu lukus. Psühholoogid on ka leidnud, et mehed ja naised saavad tihtipeale lausetest erinevalt aru ehk tõlgendavad neid erinevalt (nt naine ütleb ma olen nii kurb, et me kusagil väljas ei käi nagu teised, mees kuuleb sa oled nii nõme ja igav, et ei suuda mind kusagile viia nagu teevad teised normaalsed mehed). Seega on võimalik, et teie enda arvates räägite rahulikult ja endast, kuid mehe jaoks võib selle jutu tähendus ikkagi olla ründav, teda süüdistav või hinnanguline. Meeste ja naiste vahelisi erinevusi on üsnagi põhjalikult käsitlenud John Gray, kelle raamatuid on avaldatud ka eesti keeles.»