Taimetark soovitab: sigurist saab nii kohvi kui salatit

Sigur. Foto: Helma Spona / PantherMedia / Scanpix

Vahepeal unaruses olnud sigur hakkab sigur taas enam tuntust koguma, ta on hinnatud salatitaim ja köögivili eeskätt Euroopa maades. Praegu kultiveeritakse teda kahel põhjusel, kas juurikate saamiseks või salatitaimena, vastavalt sellele on ta botaaniliselt jagatud siguriks ja salatsiguriks.

Siguri (Cichorium intybus – lad k liikuv taim) varasem laialdane tuntus vähenes, kui teda hakkas kasvama liiga palju ja kõikjal, kuhu ta oma seemned külvas – sama juhtus omaaegse püha taime nõgesega.

Sigur on korvõieliste sugukonnast, siguri perekonnas on üheksa liiki. Need on kõik siniseõielised taimed. Ka Eestis võib tema ilusaid erksiniseid õisi kraavipervedel ja teede ääres märgata, meil kasvab umbrohuna. Aedadesse toodud sigur meelitab mesilasi, ta on rikas õietolmust ja nektarist. Õitseb kogu suve, varakevadest sügiseni välja.

Avamaal kasvatatakse sigurit juurikate pärast, millest varem valmistati kohvi. Salatsiguri saamiseks tuleb juurikad ajatada lehtedeks, mis sobivad hästi toorsalatiks.

Ajalugu

Tunti sigurit muidugi kaua aega tagasi. Juba Vana-Kreekas ja Roomas teati sigurit kui nõiataime, mille mõrul juurikal on ravitoime. Sigurit hindasid ravimina ka Egiptuse vaaraod. Keskajal pruugiti sigurit kui maksa tegevuse parandajat, seedimise soodustajat. Kaukaaslased tarvitavad kanget siguritõmmist vanadusnõrkuse korral ja seedehäirete leevendamiseks.

Siguri juurikast valmistati kohvi enam kui paarsada aastat tagasi. Enne viimast maailmasõda oli sigurikohv hästi tuntud ka Eestis, on vähesel määral tänaseni. Kohvi saamiseks sigurijuur tükeldatakse, röstitakse ja jahvatatakse. Enne sõda kasvatati sigurit Peipsi ääres välismaale importimiseks. Sigurit on vähesel määral tarvitatud ka kompvekkide valmistamisel.

Sigurijuurest tehakse kohvi. Foto: Martina Berg / PantherMedia / Scanpix

Kasulik mitmel moel

Siguris leidub palju inimorganismile vajalikke aineid – inuliini, mis soodustab ainevahetust ja on vajalik toitaine suhkrutõve korral, ainet nimega intübiin, mis tõstab söögiisu, soodustab seedeorganite tööd ja parandab vereringesüsteemi ja vereloomet. Oluline on suur kaaliumisisaldus, ka leidub rohkesti ka mineraalaineid ja vitamiine. Sigur sobib hästi rinnaga toitvatele emadele, teada on tema rahustavad omadused. Ka puhastab organismi kogunenud mürkidest, puhastab maksa ja verd.

Salatsigur ehk viitluf

Salatsigur ehk viitluf on üks kõige nooremaid köögivilju, veidi enam kui sada aastat vana. Salatsiguri kasvatamine sai alguse Belgiast, kui talupoegadel, kes sigurit juurika pärast kasvatasid, ei õnnestunud saaki realiseerida ja osa sellest läks hoiuruumis kasvama. Tekkinud kahvaturohelisi lehti hakati turul kimpudena salatina müüma ja uus köögivili meeldis ostjatele. Salatsiguri maitse on meeldivalt mõrkjas. Sestpeale ajatataksegi siguri lehti salatsiguri saamiseks.

Eriti hinnatud on salatsigur tänapäeval Belgias, Itaalias, Hollandis ja Poolas, seal on ta tähtis köögivili, kasvatatakse kuni 7 kg inimese kohta aastas. Ta on levinud ka teistesse Euroopa maadesse ja Ameerika Ühendriikidesse, nõudlus on suurem kui pakkumine. Eestiski saaks teda edukalt kasvatada. Salatsiguri lehti saab ajatada kogu talve.

Endiivia, eskariol ja friseesalat

Erinevalt salatsigurist on endiivia peamisel suvine lehtsalat. Endiiviat tunti juba Vanas Egiptuses ja pärit on ta Vahemeremaadest. Roomas oli ta peamiselt hanede nuumasööt. Aiandusega tegelevad mungad viisid endiivia Kesk- ja Lääne-Euroopasse. Laialdaselt kultiveeritakse Prantsusmaal alates 17. sajandi algusest. Tänapäeval on endiivia kasvatamine keskendunud Belgiasse, Itaaliasse ja Prantsusmaale, vähesel määral kasvatatakse Ameerikas, Kanadas ja Hiinas.

Endiivia on kaheaastane taim, esimesel aastal moodustab juure ja lehekodariku, teisel aastal õitseb, ajab välja varre. Õied on sirelilillad või sinised. Liigi piires eristatakse mitu teisendit. Neist tuntumad on endiiviasigur ehk eskariool ja kähar endiivasigur ehk friseesalat.

Eskarioli lehed on paksuvõitu, laiad, lõhestumata, servast ebakorrapäraselt sakilised, sileda või kurrulise pinnaga, laiade ja paksude roodudega. Frisee lehed on vähem või rohkem kähardunud, sügavalt lõhised, ebakorrapärased, peensulgjad. Väliseid rohelisi lehti tarvitatakse hautatud köögiviljana, sisemised, pleegitatud lehed sobivad toorelt salatina, kas magusate või soolaste lisanditega. Lehed sobivad suurepäraselt erinevate toiduvaagnate garneerimiseks.