Ostame hirmkallist moekraami, et saada emotsiooni või enesetunnet, mida arvame selle kaudu saavat. Aga mis on peamine, mille näljas praegu ollakse?
Asi, millest praegu ühiskonnas kõige enam vajaka jääb, on naer! Huumorit ei paku ületootmishulluses maailm veel piisavalt. Võimalust vabaneda korraks tõsine olemise koormast, väsitavatest rollidest, iseenda ja ühiskonna kõrgetest ootustest. Algajate tase on naerda teiste üle – see ei nõua palju jõudu ega osavust, aga hea tunde annab korraks ikka. Kõvem tase on naerda enese üle – selline väike teraapiline trikk, mis aitab pisendada probleeme ja neist võitu saada. Ning moes saab suurepäraselt teha nii üht kui ka teist! Saad võtta vastu julge väljakutse ning muutuda kellegi silmis karikatuuriks, teisele aga heatujupilliks. Kuni see su enda meeleolu parandab, on iga taktika õige!
/nginx/o/2018/03/29/7735535t1h3a47.jpg)
Moeteljel pole vaja kaugele tagasi vaadata, et aru saada, kui palju on inimeste soovid ajaga muutunud. Alles me ostsime enesekindlust tõstvaid fassaade, veel aastatuhande vahetusel oli oluline riiete kaudu rõhutada staatust, mõjuvõimu, jõukust. Mõni teeb seda praegugi, ehkki moetuul on ammu pöördunud ja õppetund selles vallas läbitud.
Midagi osta, kanda ja sedaviisi ebakindlana näivat osa enesehinnangus putitada saab muuski vallas. Pole oma veetluses veendunud? Haarad kargu seksapiili ülemäära rõhutavate rõivaste näol. Ka see hoiak on nüüdseks hüljatud, kui sa just ei taha mõjuda ajast maha jäänuna.
Kurbloolisus seisneb selles, et tänapäeva fassaadile rõhuvas maailmas oleme hakanud millegi kompenseerimist riiete kaudu loomulikuks pidama. Kui end korraks harjumustest ja eeskujudest lahti raputad ja silmad avad, saad muidugi aru, et loomulik see kindlasti ei ole! Kes arstiks palavikku nii, et katab selle uue kübaraga, või peidaks luumurru lihtsalt litterpükste sisse? Moes pole fassaadist kasu, kui see sinu endaga ei lingi. Kasu tõuseb aga sellest, mis mõjutab sisemust, enesetunnet ja -usku. Ka seda saab üksnes riiete abil teha!
:format(webp)/nginx/o/2018/05/25/7862765t1h2bb1.jpg)
Julge eneseiroonia võit
Tänaseni kõneainet pakkuv Eurovisiooni-võit kinnitab sama trendi. Netta Barzilai astus lavale, olles teinud endast kartmatult koomilise figuuri. Mõni naeris teda, mõni temaga koos. Mõni lihtsalt naeris, saamata isegi aru, mida või miks. Kuid naer, millel puudub tõsine alltekst, ei ole tänapäeval enam naljakas! Vaata Reporteri klipist võidulugu ja emotsioone kohapealt. Sõna saab ka Eestit väga edukalt esindanud Elina Nechayeva.
Ka selle loo vundamendi moodustasid feministlikud seisukohad, väljaastumine naiste ahistamise vastu ning mäss pealesurutud standardite vastu. Kõik ju olulised teemad! Naised-mehed pole võrdsed, naisi mõõdetakse jõhkrate standarditega, ja imelugu küll – me peame seda normaalseks! Et siis lavale pääsemiseks peab naine olema ilus, piitspeenike ja verinoor?
/nginx/o/2018/05/25/7862764t1h9347.jpg)
Sama trikki üritas eelmisel Eurovisoonil võrdlemisi edukalt Itaalia esindaja Francesco Gabbani, ühendades koomilise ahvitantsu sõnumiga, kuidas tänapäeva materiaalne maailm on vaimsetest väärtustest võõrandunud. Kuid ju jäi see naljaga vürtsitatud, samas erakordselt oluline muusikaline äratuskell siis paljudele liialt kaugeks või kadus ära nalja karvasesse kastmesse. Video meenutab mulluse Itaalia loo kavalt nalja taha peidetud sõnumeid.
Naised pole nukud – see oli piisavalt lihtne, et pihta saaks noor ja vana, süveneja ja põmmpea.
Glamuur depressiooniravimina
Eestis on üks parimaid moehuumori meistreid Ketlin Bachmann. Ta ise polegi suurem naljanina, kuid hea huumor ongi intelligentne kunst, mis sünnib sügava tunnetuse baasil.
Kes julgeks tikkida glamuursele õhtukleidile lendavad sead? Ketlin julgeb. «Tegemist on kevadkollektsiooniga ja kuna meie kliimas on talv alati nii pikk ja kurnav, siis oli mul lausa vajadus luua midagi, mis võtaks selle depressiooni sekundi pealt ära,» selgitab Embassy of Fashioni moelooja oma fantaasialennu tagamaid. Trendides tuhnimise asemel kuulas ta oma sisetunnet ja tabas kõige olulisemat momenti lähitulevikus, mille järele praegu januneme. «Iga disainer loob enda järgi, tore oleks, kui minu kleidi kandja tuju tõuseks ja ta saaks jõudu juurde,» mainib Ketlin. Videointervjuu moeloojaga lavataguses melus.
Särav sigade, madude ja draakonitega pikitud kollektsioon tõstab suunurgad kõrgemale ka kõige kurvameelsemal kaunitaril. Ja mitte ainult temal, vaid ka kõigil neil, kes seda kleiti näevad. Naljaannus riietuses – lisaks muule kasulikule tähendab see portsu värsket, positiivset energiat.
Moe funktsioon pole ammu enam inimeste riietamine. Nii oleks liiga igav. See on keel, mille kaudu oma sõnum visuaalikesksel sotsiaalmeedia ajastul publikuni viia. Praegu on igaüks meist ühtaegu nii laval kui ka publiku seas. Huumor on teema, millega flirtimine tasub tingimata selgeks saada, sest olgu su sõnul milline tahes, igatahes aitab see mõtte huviäratavaks, märgatavaks ja kuuldavaks teha! Naer on inimesele sama hädavajalik nagu hingamine või magamine. Tänapäeva maailmas on agressiivsust ja pealetükkivaid pingeallikaid lihtsalt nii palju, et ilma nalja kaitsva filtrita on raske terveks jääda. Solvumisigi ei saa pisiasjaks pidada – see on sümptom. Miski tabab valusasse kohta, ja kui sõna teeb haiget, on samas kohas peidus hingeline põletik. Selmet mõtlematu solvaja poole näppu viibutada või tema kallal hambaid teritada, tuleks tegelikult ravi vajav haige koht üles leida ja ära tohterdada. Huumor on esimene kõrvaltoimeteta loodusravim, mida tõsisema hingetohtri poole pöördumata kohe kasutada saab. Kui taastub võime südamest naerda, on samm positiivses suunas juba tehtud.
/nginx/o/2018/05/25/7862768t1h9bc5.jpg)
Nali on tõsine asi
Nali – see on tohutult tõsine asi! Avada suu ja püüda nalja teha on jõukohane ainult julgetele – see tähendab ju enese märklauaks seadmist. Kuid ka julgeid on üha enam ja naljanäljane publik vaimustuses. Esimest korda toimuv huumorifestival LuigeNokk on selle väite selge tõestus. Nelja lava jagu koomikuid ei saaks kolme päeva jooksul – 8.–10. juunini – üles astuda, kui publik seda tungivalt ei nõuaks.
Moes on asi palju kergem. Siin on riski ja tulu suhe tunduvalt parem: võita on meeletult, kaotada vaid eneseväärikus sel hetkel. Ja selle üle saab alati lihtsalt naerda. Kelle asi, kui keegi selja taga sosistab? Pigem kahju kodanikust, kelle huumorimeel on nii suures vaakumis, et see ilmselt juba ta enese tervise peale hakkab.
/nginx/o/2018/05/25/7862769t1h870d.jpg)
Ja huumorist küllastumiseni on raske jõuda – inimese isiklik osalus selles on kriitiliselt vajalik, et ilmneks mingigi mõju. Tuimalt pealtvaataja ja pirtsaka tarbija positsoonile jäädes ei juhtu midagi, vajadus jääb rahuldamata ja ka ükskõik kui suur järgmine doos ei muuda asja. Kui ennast ei ava ja kaasa ei naera, siis jäädki huumorinälga ning saad süüdistada ainult iseennast. Kahju kannad vaimse tervise arvelt. Naljapuudus on nagu vitamiinipuudus – ära see ei tapa, eks sa ellu jääd ikka. Aga kas sellisel elul ka maitset on, olgu moelises või muus vaates? See on juba iseküsimus.
/nginx/o/2018/05/24/7861622t1h5a66.jpg)
Huumor kui kahe teraga mõõk
Liisi Laineste, huumoriuurija, Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur
Huumorimeele olemasolu on tänapäeval läänemaailmas sama oluline kui toitumine või hingamine: eeldatakse, et intelligentsed inimesed saavad naljast aru, rõõmsameelsed on igasse seltskonda teretulnud ja tutvumiskuulutustes mainitakse huumorimeelt kui hädavajalikku isikuomadust. Naer – huumori indikaator – on sotsiaalsed suhteid koos hoidev liim, see suurendab kokkukuuluvustunnet ja annab kaaslastele positiivset tagasisidet: jah, sain aru! Ühesõnaga – igati väärt asi! Ometi ei pea sugugi kõik lugu enda üle naermise kunstist, väljendugu see siis öeldus või selles, mis seljas.
Vastumeelsus enda üle naermise suhtes on osaliselt seletatav huumori teise äärmusega – naeruvääristamise või -väärsusega. Huumoril on lisaks meelelahutuslikule ja suhtlust soodustavale toimele ka vastupidine, piirav ja distsiplineeriv funktsioon. Naeruvääristamist on käsitletud ühiskonna toimimise alustalana: see osutab, millised on reeglid, mis on lubatud ja mis mitte; naeru alla sattumine on esimene karistus, millele võivad järgneda järgmised, valusamad sanktsioonid. Niisiis, naeruväärsus ei kuulu enamasti ihaldusväärsete omaduste hulka: peab olema kojanarr, et osata seda enda heaks ära kasutada. Humoorikuse ja naeruväärsuse vahel jookseb õhkõrn ja vaevutajutav eraldusjoon, mida iga huumoriga riietuv inimene hästi tundma peab.
Huumor võib väljenduda peentes viidetes: kokku on miksitud näiliselt sobimatud elemendid, aksessuaarid viitavad popkultuurielementidele, või on hoopis õlal istuma sätitud Monty Pythoni sketši papagoi. See tekitab inimestes äratundmisrõõmu ja heameelt oskusliku sümbolikäsitluse üle, ja just selline asi muudab ka karnevalid ja ümberriietumispeod nii põnevaks.
Aga kas huumor on alati kasulik? Huumor on kange ravim, see on kui kahe teraga mõõk. Huvi selle vastu on aga erakordselt suur! Keda asi sügavuti huvitab, saab osa võtta rahvusvahelisest huumorikonverentsist 25.–29. juunini Tallinnas.
Uuringud on siiski näidanud, et ekstravertsus, mis huumorimeelega kaasas käib, pigem ei soodusta tervislikku eluviisi; koomikud ja muud elukutselised naljategijad ei ela kauem kui tavainimesed, isegi kui huumori head omadused on saanud kultuslikuks. Pealegi pole tervislik igasugune, vaid ainult heatahtlik huumor. Nii et kui riietuda naljaga pooleks, siis ikkagi heatahtliku naljaga. Kui riietud huumoriga, siis vaata, et naerdaks ikkagi sinuga koos ja mitte sinu üle.
/nginx/o/2018/05/25/7862772t1h2b7e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/01/19/7499241t1h93f5.jpg)
/nginx/o/2014/08/28/3305437t1h74f7.jpg)