Psühholoog Kätlin Konstabel: miks laseb keegi endale korduvalt liiga teha?

Foto: Miriam Dörr / PantherMedia / Scanpix

Miks ta seda talus? Oleks ju saanud ära joosta, kui vastik oli. Lüüa oleks ka võinud, puhas hädakaitse olukord ju. Ja üldse, miks ta sellest kõigest alles nüüd räägib?

Need aina korduvad küsimused on peaaegu klassikaks saanud, kui mõni ahistamise või ka palju tõsisema seksuaalvägivalla ohvriks sattunud naine toimunust juttu teha söandab. Osadele inimestele tundub see ikka kuidagi kahtlane, koguni mingi imeliku tähelepanu või moodsa kuulsuse otsimisena. Ometi on vaikimise taga väga lihtne psüühika toimimise loogika. Nii lihtne, et vaikinud naiste kohta on ka öeldud – nad on vait, sest ega nad lollid ei ole.

Inimese viis reageerida seksuaalsele ahistamisele (st igasugusele mittesoovitud pealetükkivale seksuaalse sisuga tähelepanule, mis tekitab temas ebamugavustunnet, vastumeelsust või hirmu) sõltub primitiivsetest bioloogilistest ellujäämissooviga seotud reaktsioonidest aga ka sellest, mida on ta oma elu jooksul kogenud ja õppinud.

Võitle või põgene

Traumeeriva sündmuse ajal täiesti liikumisvõimetuks muutumise – olgu kangestudes või n-ö kaltsunukuks muutudes -  ja justkui enese toimuvast väljalülitamise taga on sama mehhanism, mis kiskja poolt tagaaetaval loomal, kes korraga rohu sisse lihtsalt lamama jääb. Kui ohtlikes olukordades on inimesel nagu ka muudel elukatel kolm reageerimisviisi – põgene, võitle, tardu – siis viimane on neist kõige primitiivsem. Tardutakse lootuses, et kui ehk ei märgata, võibolla jääb siis ellu. Aktiivsed olukorraga toimetulekuviisid põgenemine ja vastuhakkamine pole enam päevakorras. Põgeneda ei jaksa, võideldes on tulemus etteaimatav.

Täiesti uudsete olukordade alguses peatub kogu tegevus ka selleks, et paremini orienteeruda, infot koguda (sarnaselt sellega, kui koer jääb seisma, üks käpp õhus). Seni käis kogu elu enamvähem arusaadavat rada, korraga on kõik aga kuidagi väga imelik ja uus. Tuleb kiiresti infot saada, senine tegevusplaan ümber teha - tegemist on omamoodi reset-nupule vajutusega. See võib kesta mõned sekundid, ent kui olukorra hindamise tulemusel tundub kõik ikkagi täiesti arusaamatu või enda toimetulekuvõime hinnatakse nullilähedaseks, siis on tegu juba abituse ja šokitardumusega.

Ühelt poolt võib see juhtuda siis, kui taolist olukorda kogetakse esmakordselt. Meel on täiesti tühi, valdab uskmatustunne ja segadus. Sõnad, mille abil toimuvast mõeldagi saaks, puuduvad. Otsustamise ja planeerimisega tegelev aju kõige eesmisem piirkond on n-ö välja lülitatud, domineerivad kõige primitiivsemad, ellujäämisele keskendunud piirkonnad. Ühtegi lahendust ei tule pähe või on peas segamini erinevad vastandlikud tegevusvariandid, mille vahel ei osata valida (kas peaks karjuma? aga mida karjuda? virutada ometi ei tohi või võib? jooksen ära? aga kui ta saab siis vihaseks? olen paigal – aga siis ju kõik jätkub?). Väga sageli taob peas trummi üksainus fraas («see pole võimalik, see pole võimalik» või «kohe saab läbi, kohe saab läbi»). Võib esineda ka olukordi, kui ühelt poolt on ohver paanikas, süda peksab meeletult (st justkui on olemas valmidus põgeneda), teisalt aga on keha ikkagi nagu kaltsunuku oma või jalad nagu tsementi kivistunud, liigutada ei suudeta. Just need emotsionaalselt keerulistes ja ohtlikes, ent kiiret tegutsemist eeldavates olukordades käivituvad väga primitiivsed reaktsioonid on põhjuseks, et sõjaväelasi, politseinikke ja päästjaid treenitakse kriitilistel hetkedel automaatselt tegutsema – segadusesolek võib väga kalliks maksma minna.

Kui tardumuse põhjuseks võib olla olukorra täielik ootamatus, uskumatus, siis teisalt võib pealtnäha sama seisundini viia ka hoopis õpitud abitus ja jõuetus. Kurb seaduspära on see, et varasema ahistamise ja seksuaalvägivalla kogemusega naised hakkavad vähem vastu. Kui inimene on sellises olukorras saanud teadmise, et ükskõik, mida teed, miski ei aita, ollakse täiesti abitu, siis püütakse lihtsalt kuidagi kohutav olukord üle elada. Ei liigutata, lülitatakse end vaimselt välja, sest siis ehk kannatab vähem.

Tunne, et midagi pole teha

Nagu näha, on reaalselt ahistamisolukorras adekvaatseks tegutsemiseks kriitilised kaks küsimust – kuidas olukorrast aru saadakse (mis toimub?) ja kuidas hinnatakse oma toimetulekuvõimalusi (kas ma saan midagi teha, et see lõppeks?). Samad küsimused mõjutavad ka seda, kas hiljem toimunust kellelegi räägitakse.

Ahistamise (tegelikult ka märksa tõsisema seksuaalvägivalla) ohver on tihtipeale segaduses, et mis siis õigupoolest ikkagi juhtus. Isegi kui enesetunne on tõeliselt jäle, ei pruugi olla kindlust, et midagi üldse valesti oli. Tihti ei osata isegi otsustada, kas tegu oli ühiskonnas normipärase käitumisega või mitte (mehed ju ongi sellised? nii see seks käib?). Endal on lõpmata nõme olla, aga peas liiguvad mõtted, et aga äkki ikka kuidagi provotseerisin, dekoltee liiga avar, mõni enne öeldud sõna liiga flirtiv, kuidagi sai teist julgustatud, joodud veinilonks oli liiast. Võibolla teine ei mõelnudki pahasti, ma lihtsalt meeldisin talle, nii teevadki mehed komplimente – neil ju sõnaosavust pole, ta ei oska teisiti? Ja kui mingit püsivat füüsilist märki maha ei jää, siis võibolla pole asi üldse tõsine, milleks kära teha?

Kui naine ei tõlgenda temaga tehtut kui lubamatut – ükskõik kui haiget ta sai või kui vastik tal oli – ei teata ta kuskile. Sest nii tema arvates asjad maailmas ju käivadki. Sellise arusaama juured on paljuski päritoluperes. Kas kodus õpetati last oma keha ja füüsilisi piire austama? Kas ta sai kodust kaasa adekvaatse enesehinnangu – või hoopis tunde, et ta pole eriti midagi väärt ja hea, kui keegi kuidagigi tähele paneb? Õpetati naist tüdrukupõlves ennast kehtestama, või kiideti tubliks ainult siis, kui teiste vajaduste eest hoolitses ja enda omi maha surus? Kui peres oli palju vägivalda, olgu füüsilist või vaimset, siis kasvatakse pahatihti suureks mõttega, et üksteisele haiget tegemine käibki lähisuhete juurde. Võib-olla on naine kuulnud – olgu koduselt naisperelt või sõbrannadelt –, et mehed mõtlevadki ainult ühele asjale ja peavad seda saama, sellega tuleb leppida. Võibolla on aga naisel endal varasemaid seksuaalvägivalla kogemusi või on ta kuulnud tuttavate palju koledamaid lugusid, mille kõrval praegune «tähelepanu osutamine», olgugi okseleajav ja jälk, tundub tühine.

Äkki ma ise olen süüdi?

Teine kord võib juhtuda, et kuigi sisimas ollakse katki, püütakse end ometi veenda, et ei juhtunudki midagi erilist või et oldi ikka ise süüdi – seda teinekord isegi vägistamise korral. See on kaitsemehhanism. Tihti on sellise eneseveenmise taga tohutu häbi ja piinlikkus. Häbi, alandus, abitus oma täieliku jõuetuse tõttu - need on loomulikud emotsioonid, kui kellegi vastu on vägivalda kasutatud. Neid tundeid tahaks iga hinna eest maha suruda, koledat kogemust unustada. Inimestele meeldib ju ka uskuda, et neil on elus toimuva üle kontroll, ja seega on kohati isegi lihtsam süüdistada toimunus ennast. Siis saab mõelda, et edaspidi teisiti käitudes minuga midagi halba ei juhtu. Nii võib paraku aga jõuda selleni, et naine võtab sede igapidi õige-korralik-tagasihoidlik-turvaliselt olemise otsimist nii tõsiselt, et see muutub omamoodi kinnismõtteks… Ja ometi ei saa nii kunagi mingit garantiid, ega muutu pikas plaanis enesetunne paremaks.

Vaikima võib panna ka hirm selle ees, mis kõik asja avalikuks saades juhtuda võib, eriti kui ahistaja puhul on tegemist tuttava või mingil moel tuntud inimesega. Kardetakse, et teadasaajad hakkavad ohvrit naeruvääristama või süüdistama ja et küsitakse ikka sedasama küsimust: kui oli nii vastumeelne, miks sa midagi ei teinud. Teadmine, et kõik arutavad sinu moraali, suhete ja intiimelu detailide üle, võib olla hirmutav. Kui teo toimepanija on olnud hea renomeega ja pealtnäha igati korralik inimene, on ümbritsevate uskmatus sageli veel suurem ja lisanduvad süüdistused, et isekas ohver rikub lugupeetu ja tema lähedaste elu ära. Lisanduda võib hirm kättemaksu ees – ahistajast kolleeg või ülemus võib edaspidise karjääri kuulujutte levitades ära rikkuda, muidu tuttav samal meetodil vabastada ohvri sõpradest. Võib olla ka kahtlus, et kas oma partner, sugulased ja sõbrad sinu versiooni usuvad.

Seega, isegi kui naine on täiesti teadlik, kui laastavalt ahistamine (või muu seksuaalvägivalla kogemus) ja selle enda teada jätmine tema vaimsele tervisele mõjub, võib ta poolt- ja vastuargumente kaaludes otsustada, et rääkimine läheb lihtsalt igas mõttes liiga kulukaks, elu võib muutuda lausa põrguks.

Mida teha?

Kui mis iganes soovimatu seksuaalse alatooniga tähelepanuosutamine aset leiab, siis oluline on ikkagi reageerida võimalikult kohe kui see toimub. Iga reageerimise eeldus peab aga olema kiire ja adekvaatne ohuhinnang - olukord ei tohi ohvri jaoks hullemaks minna. Tähtis on, et sõnum «see ei meeldi mulle, lõpeta kohe» oleks võimalikult selge. Kui tekib vajadus politseisse pöörduda, siis paraku üks kriitiline küsimus on, et kas toimunu oli ikka ohvri tahte vastane.

Enesekindlalt mõjuv kehakeel, kõva ja selge hääl, otse silma vaatamine käib selge sõnumi andmise juurde. Kui on aimata ette mingeid olukordi, kus ebameeldivate ligitikkumiste tõenäosus on suurem, siis võiks ette mõelda, kuidas täpselt mingis olukorras käituda ja mida öelda. See annab enesekindlust juurde.

Hääl, nägu ja keha väljendagu kõik selgelt kehtestavust. Isegi kui sisimas pole enesekindlusest ja rahulikust meelest vähimatki järel, püüa seda teeselda. Ükskõik, kas ahistaja on tuttav või võõras, tähtsaim on tema tegevus peatada. Ütle selgelt ja võimalikult lühidalt, milline käitumine sulle ei sobi ja mida sa tahad: «võta käsi ära, see ei sobi mulle», «ära puuduta mu rinda, ma ei soovi seda», «mine eemale», «ma tahan siit ruumist kohe välja saada». Võid kasutada ka klassikalist mina-sõnumit «kui sa teed nii, siis ma tunnen seda ja seda ning ma tahan, et sa oma rohkem nii ei teeks». Kui selgelt väljendatud soov, et ahistamine lõpetataks, ei näi kohale jõudvat, siis tuleb olukorrast võimalikult kiiresti lahkuda.

Olukord on ebameeldiv või lausa vastik, sellest ei pruugi olla nagu oskust rääkidagi, aga kaudne viitamine «ära ole selline nõmedik» või «mida sa nüüd teed» ei ole hea lahendus – vältida tuleks vähimatki ebamäärasust. Kui keegi on juba harjunud teise piire mitte austama, siis ümber nurga märkuandmine teda kohe kindlasti ei takista. Vahel on soov olukorra vastikust vähendada mingi salvava vaimukusega, lootes teise ehmatusele. Tegelikult võid olla sel hetkel ise nii segaduses, et mingit vaimukust pole kuskilt võtta, seega on lihtne üheselt mõistetav sõnum parem.

Ära vabanda enda soovimatust ahistajaga rohkem suhelda või miks see sulle vastumeelne on. Ära küsi «miks sa seda teed» küsimusi. Sa ju ei soovi, et sulle pealesurutud ja võibolla ohtlikuski olukorras areneks pikem temaatiline diskussioon? Ära lase end ka meelituste või süüdistuste abil («ise sa provotseerisid ja nüüd hakkasid pipardama, nii ei tehta») nõusse rääkida. Jää enda juurde kindlaks – kui vastumeelne tegevus koheselt ei lõpe, siis lahkud ja/või kutsud abi. Kui tegemist on avaliku kohaga, tegemist on võõraga ja ümber on teisi inimesi, siis ütle väga selgelt, keda sa silmas pead: «sina, sinise jopega mees, võta kohe käed mu küljest ära». Ära loobi ahistajale niisama ähvardusi (lähen politseisse, kaeban ülemusele, räägin meedias). Pea meeles, et iga välja käidud ähvardus tuleks ka teoks teha, muidu kaotad usutavuse ja teine võib veel enesekindlust juurde saada.

Otsi abi

Kui vastik olukord on mis iganes moel möödas, siis kõige tähtsam on mitte jääda üksi. Isegi kui ülejäänud päev ja võib-olla isegi mitu õnnestub normaalselt funktsioneerida, jääb ebameeldiv tunne sisimasse alles. Selle mahasurumine pikka aega on vaevanõudev tegevus, ning võib hakata mõjutama sinu edaspidiseid suhteid ja arusaama seksist. Sa ei oska ise öelda, kas ja kui suure trauma toimunu sinu hinge jätab, ei tasu aga jääda lootma, et küll kõik see tohutu sisemine segadus ja negatiivsete emotsioonide pundar laheneb ise – eriti kui teha nägu, et midagi pole juhtunud. Kui tegemist oli ka tuttava inimesega kellega muidu pole väga probleeme olnud, siis tegelikult ei anna see garantiid, et esimene kord jääb viimaseks. Kui üritad toimunut eitada, siis tegelikult kontrollid sa edaspidi ometi igas selle inimesega suhtlemise olukorras alateadlikult, kas asjad võivad uuesti hulluks minna. Igal juhul pea meeles, et sinu tunded on olulised, sul on õigus olla vihane – keegi teeb ju midagi, mis alandab sind, rikub sinu õigust autonoomiale, paneb maksma oma jõu. Ei pea mõtlema, et võibolla tal ikka polnud nii pahad kavatsused või kui öelda, et nii et tohi, siis solvub.

Leia keegi usaldusväärne inimene, kellega saad juhtunust rääkida ja arutada, mida teha. Ära muretse, kui võibolla kõige lähemate pereliikmetega ei ole kohe mugav rääkida – vali see inimene, kellega on kõige kindlam tunne ja keda saad täiesti usaldada. Tähtis on, et saad selle inimese toele ja empaatiale sajaprotsendiliselt kindel olla, olgu ta kes tahes. Vali õige aeg ja koht, ikka oma tunde järgi ja räägi nii palju, kui mugav on. Ära lase end ka kõige heasoovlikumal inimesel survestada rääkima kõike – tempo on sinu valida ja rääkimissunduse peale usaldust ei teki, vahel tekib hoopis hullem trauma. Pisidetailid on kriitilised kui lugu jõuab politsei kätte, aga usaldusväärsele inimesele peaks saama rääkida eelkõige sellest, mida tundsid siis, milliste emotsioonidega oled kimpus nüüd, mis tähendus sel kõigel sinu jaoks on.

Inimeste teavitamine sinuga juhtunust on tähtis ka turvalisuse aspektist. Igal juhul – aga eriti kui tegemist võib olla jätkuva olukorraga, ahistamine võib korduda või muutuda veel tõsisemaks seksuaalvägivallaks – on mõistlik küsida nõu naiste tugitelefonist 1492. Ka politseiga asja arutamine on sel juhul väga asjakohane. Isegi kui nende arvates pole veel tegemist seaduserikkumisega, saad ikka soovitusi, kuidas edasi käituda.

Kui on hirm, et sind rahule ei jäeta ja sa ei tunne end turvaliselt, anna lähedastele teada oma täpsetest päevaplaanidest, et nad teaks reageerida, kui sa näiteks ei saabu kokkulepitud ajaks koju. Leppige ka, millal peaks nad sulle kindlasti helistama ja tõsiselt muretsema hakkama ja mida sel puhul tegema. Absoluutselt hädavajalik kokkulepe olgu, et nad ei annaks sinu kohta võõrastele inimestele mitte mingit infot. Kui oled muidu aktiivne sotsiaalmeedia kasutaja, ole ise väga napp seal oma tegemistest teavitamises. Eesti on väike ja isegi kui ahistaja ei ole sinu kontaktide nimekirjas või oled ta blokeerinud, võib ta vabalt tunda mõnda inimest, kes sind teab ja tema kaudu sinu kohta infot saada. Kui elad üksi ja tunned end ebakindlalt, siis ära häbene – palu kedagi kasvõi ööseks enda juurde jääda.

Ära reageeri kuidagi ahistaja jätkuvatele kontaktivõtmistele. Salvesta aga kõik, mida vähegi salvestada annab. Kuna politsei jaoks on tihti tegu sõna-sõna vastu olukorraga, siis on iga tõendusmaterjali moodi asi kulda väärt – nii et kirjuta ka võimalikult koheselt üles, mis täpselt on toimunud, kellega oled juhtunust rääkinud jms. Kui ahistamine toimub mingis ühes keskkonnas (see toimub näiteks tööl, koolis, spordiklubis), informeeri võimalusel seotud inimesi – tööandjat, ahistaja ülemust, juhtkonda.

Kui aga sind ikkagi kummitavad mõtted sellest, et oled täiesti väärtusetu ja kõiges ise süüdi, teed aina midagi valesti ja võibolla oledki väärt just sellist «tähelepanu», siis tuleb kindlasti pöörduda vaimse tervise spetsialisti poole. Koledatest kogemustest saab terve psüühikaga ja teinekord veel tugevamana välja tulla,  vahel on selleks lihtsalt vaja lisajõude kaasata.