Pihtimus: ma ostsin end vabaks!

Foto: SCANPIX

Me arvame, et sellised asjad juhtuvad Mehhiko seepides. Ei, need juhtuvad inimestega meie ümber ja ühel hetkel võivad need juhtuda meie endaga. Reet (nimi muudetud) räägib ajakirjas Psühholoogia Sinule, kuidas ta pääses aastaid kestnud vaimsest vägivallast enese vabaks ostmise teel - loobudes lahutuse saamiseks oma isiklikust sõiduautost.

Nüüdseks on möödas poolteist kuud lahutusest ja kolm kuud päevast, mil mu mees kodust lahkus. Olen saanud tagasi hea tuju ja tervise. Minu ellu hakkasid justkui iseenesest tulema positiivsed lahendused. Isegi rahaasjad hakkasid laabuma ja ma tean nüüd, et saan kõigega hakkama.

Ka vererõhk on normis, südamerütmihäired unustatud. Ja ma ei vaja meedikute konsiiliumi, et nimetada imepärase tervenemise põhjust. Lihtsalt minu elus pole enam meest, kelle morni näo nägemisest kiireneks pulsisagedus ja tõuseks vererõhk.

Ilus algus

Meie suhted Jaaguga olid alati keerulised, aga algus oli ilus. Tutvusime internetis, rääkisime mõne korra telefonitsi, siis nägi ta mind teles, kui tegin intervjuud ühe tuntud poliitikuga. Küll ta pärast ohkas ja õhkas, kui ilus ma olen ja kui tähtis võrreldes lihtsa temaga. Saime kokku. Jaak oli lõbus ja sõnakas.

Elasin kahe lapsega ühes Tallinna magalarajoonis liisitud korteris. Sain hakkama, aga raske oli. Ja siis tundus, et Jaaguga oleks elu palju lihtsam ja rõõmsam. Otsustasin proovida ja tutvustasin meest oma perele. Oma sõbralikkuse ja enneolematu heldusega võlus ta kõik ära, ka minu tütred. Jaak kolis üsna ruttu meile.

Esimene ohumärk – kellaaegadest kinnipidamine

Tundus, et elu hakkab paika loksuma. Pühapäevad pannkookidega, ühised õhtusöögid ja väljasõidud loodusesse. Nautisin rahu ja kindlustunnet. Peagi abiellusime. Esimesed ebameeldivused tekkisid siis, kui selgus, et Jaak ei suuda kinni pidada kellaaegadest.

Hilinemine õhtusöögile oli pisiasi. Kui ta aga mitte kordagi ei jõudnud kohale lubatud kellaajaks, kusjuures ei helistanud ega võtnud ka mu kõnesid vastu, hakkas see häirima. «Aga sa ära oota, siis pole põhjust närvi minna,» õigustas ta ennast.

Varsti selgus, et ta võib jääda hiljaks nii tund-paar kui ka lausa mõni päev. Ta lihtsalt kadus ja ei andnud endast mingit märku. Esimene suurem riid, mille peale palusin tal välja kolida, tuligi sellest. Andsin andeks tingimustel, et ta enam ei hiline ja ei jäta kõnedele vastamata. Teine nõue veel kuidagi toimis, kuid esimene oli täiesti lootusetu.

Aga kuna ma andsin andeks, pidin ise lahenduse leidma. Ostsin auto. Sain ise oma aega planeerida ega pidanud Jaagu pärast hilinema, ükski asi ei jäänud tegemata. Ent ka Jaagul polnud põhjust kiirustada.

Reeda abielu lagunemisest pikemalt koos psühholoog Siiri Tõniste kommentaariga saate lugeda ajakirjast Psühholoogia Sinule.