:format(webp)/nginx/o/2018/05/15/7845566t1hd6bd.jpg)
Devonshire'is sündinud Elizabeth Chudleigh kogus endale 18. sajandi Inglismaal kuulsust eeskätt skandaalidega, milles teda süüdistati nii ekshibitsionismis kui bigaamias. Kätte võidelnud nii Kingstoni hertsoginna kui Bristoli krahvinna tiitlid, tõi tema kirev elukäik naise ka Katariina Suure õukonda. Ta omandas Virumaa rannikul Voka, Oru ja Toila mõisate maavaldused ja nimetas need enda järele Chudleigh'ks. Vene- ja saksakeelses kirjanduses jäigi see nimetus püsima.
Väike Devonshire'i «metsaline»
Elizabethi vanaisa George Chudleigh oli abielus kirjanduslike kalduvustega naisega. Mary Chudleigh kuulsaim kirjutis «Ladies Defense» kujutas endast satiiri abielu kui sellise kohta. Nende endi kooselu oli siiski suhtelist õnnelik. Noorim poeg Thomas abiellus oma nõo Henriettaga ja neil sündis 1718 poeg Thomas ja 8. märtsil 1721 tütar Elizabeth.
Teeninud ratsaväerügemendis ja tõusnud koloneli auastmele, määrati Thomas Chudleigh Kuningliku Haigla asekuberneriks Chelseas. See oli suurepärane pansionaat veteranidele ja suure aiaga oivaline mängukoht väikestele lastele. 1726. aastal, kui Elizabeth oli viieaastane, suri tema isa. Ema võttis kaks väikest last ja läks tagasi Thomase väikesesse Devonshire'i valdusesse. Selle sissetulek oli vaid sada naelsterlingit aastas ja neil tuli üsna kitsalt läbi ajada.
Elizabeth kasvas üles ilma korrapärast haridust saamata. Pidevalt ühe sugulase katuse alt teise alla tõugatuna polnudki võimalik pidepunkti leida. Emal polnud niipalju raha, et koduõpetajat palgata. Kui vedas, sai ta mõne nõo juures veidi raamatutesse kiigata, mõnelt vanemalt naissugulaselt vahel mõned näputöötunnid, veidi usuõpetust ja natuke tantsutunde. Ainus, mis tal hästi kätte tuli, oli prantsuse keel. Noore neiu lemmiktegevuseks oli aga ratsutamine ja relvadega tulistamine.
/nginx/o/2018/05/15/7845548t1hd4ae.jpg)
Elizabeth sirgus silmapaistvalt kauniks neiuks – sinised silmad, tumepruunid juuksed ja liiliavalge nahk. Ta oli oma sarmist teadlik, üsna enesekindel ning ambitsioonikas. 1741. aastal sai vend Thomas Austria pärilussõjas surma. Ema Henriettel ei jäänud üle muud, kui kasutada kõige paremat valuutat – oma tutvusi. Ta pöördus oma abikaasa sõbra William Pulteney, Bathi krahvi poole ja see oligi valmis noore neiu eest hoolitsema. Tänu tema abile said nad kolida tagasi Chelseasse, kus Mrs Chudleigh sai pansionit pidama hakata. Sir William võttis endale mentori rolli ja püüdis väheharitud tüdrukule hakata andma lugemise tunde, aga viimane keeldus neil osalemast. Majandustundidega läks paremini – Elizabeth õppis väga hästi raha lugema.
Walesi printsessi õueneitsi salaabielu
1743. aastal õnnestus Pulteneyl saada tüdrukule koht Walesi printsessi Augusta õueneitsite seas. Elizabeth hakkas saama 200 naelsterlingit aastas. Sattunud õukonna keskele, õppis tüdruk kiiresti ära kasutama selle võimalusi. Peagi armus temasse noor hertsog Hamilton, kes oli just siirdumas oma Euroopa-ringreisile ja palus kaunitaril end oodata, lubades tagasi saabudes temaga abielluda.
Kuid saatuse tahtel kohtus Elizabeth tema äraolekul Winchesteris ratsavõistlustel viibides noore mereväeleitnandi Augustus John Herveyga. Nad armusid ülepeakaela. Paraku ootas Hervey't ees kaheaastane lähetus Lääne-Indiasse ning läbematult otsustati enne seda abiellu heita. Üsna üksmeelselt jõudsid noored äratundmisele, et seda kõike oleks parem toimetada salaja. Elizabeth ei saanud endale lubada teenistuse kaotamist - õuedaami koht oli ainult vallalistele neidudele. Johni teenistus mereväes moodustas tema omast kõigest neljandiku ja poleks kuidagi taganud perekonna ülevalpidamist.
Nii toimus nende laulatus 4. augustil 1744 Lainstoni maakabelis Winchesteri lähedal väga eraviisiliselt, paari tunnistaja juuresolekul. Mõne päeva pärast tõttaski Hervey oma laevale ja kadus pikaks ajaks oma noore naise silmapiirilt. Elizabeth sukeldus tagasi õukonna kirevasse ellu ja tema tunded oma abikaasa vastu kustusid kiiresti. Hertsog Hamiltoni ja hertsog Ancasteri abieluettepanekute valguses tundus tema tegelik abielu olevat suur ja saatuslik eksitus.
/nginx/o/2018/05/15/7845550t1h9173.jpg)
Kui leitnant Hervey 1746. aastal tagasi Inglismaale jõudis, avastas ta pettunult, et abikaasa polnud temast üldse enam huvitatud. Tervelt kolme kuu jooksul ei leidnud Elizabeth võimalust oma mehega kohtumiseks. Sellele vaatamata, et Augustusel endal oli igas sadamas mõni armuseiklus olnud, soovis ta kehtestada oma abielumehe õigusi ja ähvardas naist abielu avalikustamisega. Pealesunnitud vahekorra tulemusena «lisandus inimkonnale üks poisslaps». Elizabeth oli raseduse ajaks diskreetselt tõmbunud seltskonnast tagasi ema juurde Chelseasse ja sünnitas 1747. aasta oktoobri lõpus poja. Laps ei elanud üle paari kuu ega leevendanud kuidagi abielupaari teravaid suhteid. Pärast praktiliselt vägistamist Hervey poolt oleks seda Elizabethilt ka liig olnud oodata.
Miss Chudleigh, nagu teda endiselt kutsuti, pöördus tagasi Walesi printsessi õukonda ja põhimõtteliselt jõudsid mõlemad pooled vastastikkusele kokkuleppele, et nende abielu on faktiliselt lõppenud. Lahutust kumbki taotlema ei hakanud, see oleks tähendanud selle avalikustamist ega olnud ka mingit garantiid tulemuste suhtes. Abielulahutusi juhtus tol ajal Inglismaal harvem kui loteriivõite – kuningas George II valitsusajal kõigest kaks korda.
Iphigenia ohverdus
Elizabeth oli nüüd peaaegu 28-aastane ja ilmselgelt abieluturul ületanud «best before» tähtaja. Aeg oli leida endale mõni rikas kaitsja. Naine asus selle ülesande täitmisele vahest liigagi julgelt. 1749. aasta mais tähistas kuningas oma juubelit Haymarketi teatris maskiballiga. Miss Chudleigh ilmumine «Iphigeniana, kes valmistub ohverdamiseks» põhjustas suure skandaali. Üks kaasaegne kirjutas, et tema kleit olevat jätnud ta «nii paljaks, et ülempreester oleks võinud hõlpsasti tutvuda tema sisemise iluga». On väidetud, et daam ilmus ihuvärvi siidist kleidiga, mis liibus nii keha ligi, et paljastas kõik tema vormid ega jätnud fantaasiale kuigipalju ruumi.
/nginx/o/2018/05/15/7845557t1h2aa9.jpg)
Teised õuedaamid olid šokeeritud; printsess Augusta olevat talle saatnud isegi oma mantli, et liigset alastust varjata. Vana kuningas George II seevastu olnud vaatepildist üsnagi lummatud. Valitseja olevat astunud Miss Chudleigh juurde ja palunud luba puudutada tema rindu. Kuningas George kinkis talle hiljem ketiga kella, mille oli lasknud osta oma isikliku raha eest ja korraldas Elizabethi auks balli, mis võis sama hästi tähendada, et teda tunnistati favoriidina. Naine kaalus kõiki kuningliku armukese positsiooni eeliseid ja puudusi ning otsustas seda au mitte vastu võtta. Kõige rohkem oleks võinud ta saada ehk mõne tiitli ja mõne ehte, kuid tema arveid poleks keegi maksnud.
Sellegipoolest oli Elizabeth nüüd teretulnud mõlemas õukonnas. George II nimelt ei sallinud oma poega ja pärijat ning seepärast polnud Walesi printsi perekond kuninglikus õukonnas teretulnud. Järgnevad aastad olid Miss Chudleigh'le edukad. Isegi tema emale anti Windsori lossi majapidajanna koht 800-naelsterlingilise sissetulekuga.
Viimaks ometi õige mees
Elizabeth leidis lõpuks oma kaitsja ja elu armastuse Kingston-upon-Hulli 2. hertsogis Evelyn Pierrepont'is. Mees oli juba 50. aastates, Lordide koja liige, heade maneeridega ja veidi häbelik. Kaotanud pea ja südame, saatis hertsog minema oma prantslannast armukese Madame de la Touch'i ja külastas juba 1751. aasta suvel avalikult Elizabethi ema Windsori lossis. Kunagi oli teda peetud üheks kõige ilusamaks meheks Inglismaal, nüüd oli ta huvitatud vaid kalastamisest ja kriketi mängimisest Nottinghamshire'is asunud Thoresby Hallis.
/nginx/o/2018/05/15/7845560t1h1d03.jpg)
Enam polnud Elizabethi elus rahalisi muresid. Ta võis kulutada, palju soovis. Naine alustas Paradise Row'l oma maja ehitust, mille nimetas Chudleigh'ks (hiljem hakati seda küll hüüdma Kingstoni paleeks). See asus kohe Hyde Parki kõrval ning seal alustas ta meelelahutustega, planeerides pidusid kuninglikele sõpradele. 1760 andis ta suurepärase balli Walesi printsi sünnipäevaks. Tema vastuvõtud olid kõige paremini korraldatud ja neid külastasid ministrid, lordid ja välisriikide saadikud. Elizabethi pidudest ei suutnud kõrvale hoida mitte ükski seltskonnadaam.
/nginx/o/2018/05/15/7845561t1h3e41.png)
Hertsogiga sidus Elizabethi ühine kirg sportliku ajaviite vastu. Ta võttis hea meelega osa mehe kalapüügiretkedest ja korraldas Thoresby Hallis isegi daamide kriketivõistlused. Naine armastas muusikat. Neil oli oma lossikapell, mis musitseeris õhtusöögi kõrvale ja vihmase ilma korral võis Elizabeth kuulata muusikat päev läbi. Ta armastas hästi süüa ja juua. On säilinud kirjeldused sellest, kuidas ta keset õhtusööki oma apteekri abiga vabanes liigsest toidust ja seejärel söömist jätkas. Kui ta pärastlõunastele jalutuskäikudele siirdus, siis saatis ta ikka viis-kuus korda oma teenri koju, et see tooks šokolaadi, küpsiseid, teed või veini.
Elu tundus pealtnäha suurepärane. Seejuures jääbki täiesti arusaamatuks, miks Elizabeth 1759. aastal järsku oma abielu torkima hakkas. Nimelt sõitis ta Winchesteri, kus preester Amis, kes neid kunagi Herveyga oli laulatanud vaid tunnistajate juuresolekul, parajasti suremas oli ning lasi tal Laintoni kirikuraamatusse teha abielukande. Vahest tahtis ta kindlustada end juhuks, kui Kingstoni hertsog temast loobuma peaks? Vahest oli ta kuulnud, et Augustus Hervey vanem vend oli väga põdura tervise juures ja terendamas oli Bristoli krahvinna tiitel?
Reis Euroopasse
Järgnevatesse õnneliku kooselu aastatesse mahtus Elizabethi esimene reis Mandri-Euroopasse 1765. aastal Saksi kuurvürstinna Maria Antonia Walpurgise kutsel. See polnud just tavaline, et naised üksi reisimas käisid. Tõsi, meestele oli see tavaline teha vahel mõni Euroopa-tuur. Aga Elizabeth polnudki ju päris tavaline. Ta disainis ise omale luksusliku tõlla, kus oli diivanitaoline iste, öötool, tema ehete laegas, püstolid ja lahutamatu pudel Madeirat. Elizabeth jumaldas oma juveelide laegast, kandes seda kogu aeg kaasas. Püstolid enese kaitseks polnud iluasjad, nendega oskas naine väga hästi ümber käia. Kord olevat tal tõesti tulnud neid maanteeröövlite vastu ka kasutada. Saatjaskonda kuulusid šveitslasest husaar, apteeker, üks muusik ja Miss Bate.
Reis viis teda ka Saksamaale, kus ta pälvis Preisi kuninga Frederick Suure tähelepanu, kes olevat ühe peo kohta oma nõole kirjutanud, et «midagi eriti ei juhtunud, välja arvatud inglise leedi Madame Chudleigh, kes tühjendas kaks pudelit veini ja tantsides seejärel põrandale kukkus».
Salgamisega Kingstoni hertsoginnaks
1769. aastal tekkis Augustus Herveyl soov uuesti abielluda. Elizabethile abielulahutuse plaanid endiselt ei sobinud. Hertsog poleks lahutatud naisega iialgi abielluda saanud. Seega pöördus naine kirikukohtusse, vandudes, et ta pole kunagi abielus olnud. Hervey oli nüüd kohustatud tõestama, et abielu oli kehtiv. Paraku osutusid tema tunnistajad ja tõestused mittepiisavateks ja nii kinnitas kohtuotsus, et Elizabeth Chudleigh on vallaline. Naine tundis, et see oli üks õiglane otsus, sest polnud nad ju tegelikult Herveyga kunagi abikaasadena koos elanud. Kuu aega hiljem abiellus naine oma 48. sünnipäeval Lentis Kingstoni hertsogiga, pärast seda, kui oli olnud 18 aastat tema armuke.
/nginx/o/2018/05/15/7845562t1he831.jpg)
Paraku jätkus õnne vaid neljaks aastaks – 1773 vana hertsog suri ja oma sugulaste õuduseks pärandas kogu vara naisele. Elizabeth sõitis pärast matuseid Itaaliasse ja rõõmustas roomlasi oma luksusjahi vaatemängulise sissesõiduga Tiberi jõele. Paavst Clemens XIV korraldas tema auks vastuvõtu. Nagu välk selgest taevast jõudis naiseni teade, et hertsog Kingstoni õemees Evelyn Meadows on esitanud tema vastu süüdistuse bigaamias. Mehe sugulased lootsid sellega testamendi kehtetuks tunnistada.
Elizabeth oli Vatikani panka inkorporeerinud palju vara. Kui ta nüüd enne Inglismaale naasmist kohtus Roomas oma pankuriga ja tahtis saada raha, siis kohtas ta äraütlemist. Kõhklematult võttis proua välja oma püstolid ja sai soovitud summa. Täis võitlusvalmidust purjetas ta Londonisse.
Süüdistus bigaamias
Kuna 1775. aastal oli Elizabethi esimesest abikaasast saanud Bristoli krahv, siis tuli süüdistus tema kui kõrgaadliku vastu arutusele Lordide kojas. Õhkkond oli vaenulik, ilmus pamflette ja karikatuure. Naist nähti kullakaevurina ja keegi ei hoolinud sellest, et ta Evelyn Pierreponti oli armastanud. Muidugi oli selline asi suursündmuseks tervele Londonile. Istungitele müüdi pileteid ja kõrgseltskonna daamid läksid sinna piknikukorvidega. Tema protsess pälvis suuremat tähelepanu kui parasjagu käimas olnud sõda Ameerika koloonias. Oleks Elizabeth olnud tavaline naine, võinuks süüdimõistev otsus tähendada häbimärgi põletamist vasakule käele, käesoleval juhul võis teda oodata pagendusse saatmine.
/nginx/o/2018/05/15/7845563t1h8a6f.jpg)
Protsess kestis Westminster Hallis 15.-22. aprillini 1776. Kuigi Elizabeth oli varustatud kirikukohtu otsusega, suutis seekordne uurimismeeskond päevavalgele tuua nii abielu tunnistajad, sünnituse vastu võtnud arsti kui pastor Ami poolt tehtud sissekande kirikuraamatusse. Vaatamata Elizabethi 45-minutilisele kaitsekõnele mõisteti naine bigaamias süüdi. Teine abielu tühistati, ta kaotas hertsoginna tiitli, kuid testament jäi kehtima. Elizabeth keeldus kohtuotsust aktsepteerimast ja vaevalt tund enne seda, kui jõudis kohale teade tema koduaresti määramisest, oli naine Inglismaa tolmu jalgadelt pühkinud ja sõitnud Calais'sse.
Ekslemine ühest õukonnast teise
Hervey alustas abielulahutuse protsessi, kuid jõudis enne selle lõppu 1779. aastal surra. Pärast tema memuaaride avaldamist sai Augustus hüüdnimeks «Inglise Casanova». Meadowsi suguvõsa esitas hagi testamendi tühistamiseks, kuid kõik see võttis aega aastaid ja Elizabeth jätkas niikaua südamerahuga hertsogi varanduse kasutamist-käsutamist. Ta ei loobunud ka hertsoginna tiitlist, temale õiguspäraselt kuulunud krahvinnatiitel oli talle vastumeelne.
Elizabeth elas mõnda aega Calais's, veetis aega Saksimaal ja siis tegi visiidi Viini, kus lootis pääseda Maria Theresa õukonda, kuid kuulujutud temast jõudsid üsna kiiresti Mandri-Euroopasse. Ta liikus ringi suure isikliku kaaskonnaga, kus oli palju lakeisid, muusikuid, arste, apteekreid ja seltsidaame. Viimased olid alati kenad neiud, keda ta riietas valgesse ja tänu kellele tema külaliste hulgas oli palju mehi. Hertsoginna valitses oma haaremit kui sultan kunagi. Sageli võis tema seltskonnas kohata ka aferiste. Nagu näiteks Serbia kirjanikku ja seiklejat Stefan Zanovići, hüüdnimega Hannibal või tuntud seiklejat nimega Worta, kes kirjeldas end kui Albaania printsi ja kes hiljem mürgitas end Hollandi vanglas.
Viimaks otsustas Elizabeth 1777. aastal otsida pelgupaika Euroopa kõige kaugemast nurgast – Venemaalt, lootuses, et sinna kuulujutud temast pole veel jõudnud. Ta saatis krahv Tšernõšovile, keda tundis Londoni päevilt ja teadis, et see otsis Katariina II Erimitaaži kogude jaoks väärtusi, kaks hertsog Kingstoni kollektsiooni kuulunud maali. Need olid Carlo Marriotti koopia Raffaeli «Pühast perekonnast» ja üks Claude Lorraini töö.
Soe vastuvõtt Peterburis
Elizabeth heiskas oma mahagonipuust korveti purjed ja jõudis tosina päevaga pärituules Peterburi. Ta suutis tõepoolest Vene pealinna oma ilmumisega vapustada. Vastuvõtule tema laeva luksuslikku salongi, mida kaunistas orel ja terve maaligalerii, ilmus nii ministreid kui tolleaegse Katariina õukonna tähtsaim mees vürst Potjomkin. Lahke vastuvõtt oli parem kui Elizabeth oli lootnud. Tema menule aitas kaasa Venemaal parajasti levinud anglomaania. Kingituseks saadetud pildid sillutasid tee Katariina Suure vastuvõtule Tsarskoje Selosse. Keisrinna andis tema käsutusse terve Neeva-äärse maja, kui tema laev sügistormides kahjustada sai ja aitas seda omal kulul parandadagi.
Hertsoginna üritas flirtida vürst Potjomkiniga, kuid mees polnud huvitatud vananevast, ülekaalulisest välismaalasest, kes kulutas iga päev neli-viis tundi enda mukkimisele nagu mõni noor plikake - ta eelistas kodumaiste võimukandjate soosingut. Nii sokutaski Potjomkin hertsoginna Kingstoni kaaskonda enda asemele oma homme d'affaires'i Mihhail Garnovski. Memuaristi Aleksander Turgenevi mälestuste järgi olevat hertsoginna Garnovskisse ülepeakaela armunud.
Eestimaale tekkis Chudleigh maavaldus
Sellegipoolest tundis Elizabeth end võõramaalasena. Et koduneda, ostis ta Peterburis kindral Izmailovilt palee ja Sclüsselburgis Neeva kaldapealsele maatüki. 1781 omandas naine 85 000 rubla eest Eesti kubermangus asunud Voka koos Toila ja Oru karjamõisaga ning moodustas nendest maavalduse, mille nimetas Chudleigh'ks. Ta kavatses siia rajada inglisepärase maavalduse ning lasi Inglismaalt Hullist tuua loomi, mööblit ja muid esemeid. Nende eest vastutas Lincolnshire'st pärinenud Richard Maw, kes pidi hakkama Vokas tööle põllumajanduse asjatundjana.
Mõisa ostu ajal töötas Vokas juba viinavabrik ja õllepruulikoda. Häärber oli puidust krohvitud hoone ja selline kindlasti hertsoginna tavapärastele nõudmistele ei vastanud. Seega kutsus ta ehitusmeister Waltheri, et ümberehitustega algust teha. Purunenud laevalt lasi ta kaheksa suurtükki tuua Voka mõisa ja paigutada need bastionidele. Peahoone asetses kõrgel kaldaklindil ja sellest oli suurepärane vaade merele.
/nginx/o/2018/05/15/7845564t1h17db.jpg)
Kingstoni hertsoginna tõi siia oma oreli, noodid ja mitmeid teisi muusikariistu ning lõi muusikakapelli. Siinsete talupoegade õpetajaks ja koorijuhiks palkas ta tšehh Wenzeslaus Anton Czihali, keda talle tutvustati Tallinnas kreisimarssal major Karl von Breverni juures. Krahv Douglaselt Tallinnas ostis ta neli meest, kes olid eelnevalt juba muusikalist õpetust saanud. Nii õpetatigi eesti talupojad erinevaid pille mängima ja itaalia aariaid laulma.
Järgmisel aastal sõlmis ta veel ühe teenistuslepingu, seekord lõuendikangur Christian Wilhelm Hargeriga, kes lubas Vokasse kangakudumistöökoja sisse seada. Paraku ei osutunud see eriti osavaks meistriks ja lasti peagi lahti. Elisabeth leidis Peterburist Hargerile asendaja – lina- ja damastikangur Johann Stephan Knolli, kellega lepiti kokku, et Knoll hakkab valmistama Elizabethile servjette tema monogrammiga «K». Mõisaga samal ajal oli Kingstoni hertsoginna omandanud ka katusekivivabriku koos sisseseadega, lisaks kuulus talle paemurd, kus toodeti oma mõisate ehitusvajaduseks kive ja lupja. Ukrainast palkas hertsoginna apteeker Mieeresi ehk Brandanus Heinrich Mayeri, kelle ülesandeks pidi saama tulevaste kaevanduste kavandamine. Rahvajutu järgi olevat mileedi valitsemisajal Pühajõest ka ebapärlikarpe püütud.
Peamise sissetuleku andis esialgu viinavabrik. Kuigi Vokas ja Toilas oli neli kõrtsi, omandas hertsoginna oma toodangu realiseerimiseks Peterburi-Peterhofi maantee ääres asunud kuulsa trahteri «Krasnõi Kabatšok», mida juba Peeter I aegadest saati Vene kõrgaadlikud innukalt külastanud olid.
/nginx/o/2018/05/15/7845565t1hfc7a.jpg)
Elizabethi üheks lemmiktegevuseks Eestimaal oli Oru mõisapargi kujundamine, kuhu ta rajas aiapaviljone ja plekkahjuga talveaia. Tema tellimisel saabusid igal aastal Hullist laevad, lastiks esijoones mitmesugused taimed – lilled, põõsad, muruseemned, ravimtaimed, aga ka männiistikuid. Eksootilisemad olid apelsini-, sidruni- ja guajakipuud. Lisaks kasvas Orul veel maasikaid ja viinamarju. Pärast Elizabethi surma tabas Oru parki kiire allakäik – hooned lagunesid ning taimed müüdi maha.
Viimased aastad Prantsusmaal
Chudleighst sai hertsoginna jaoks järgmistel aastatel koos Peterburi ja Calais'ga peamisi elukohti. Ärilises mõttes läks Elizabethil hästi, kuid tema rahutu hing ei lubanud kauaks ühele kohale jääda. Seda enam, et tema austaja Mihhail Garnovski armus kellessegi baleriini ja jättis ta hooletusse. Elizabeth jättis oma Eestimaal asunud valduse ja viinatehase Inglismaalt toodud valitseja Henry Wilkinsoni hoolde ja asus elama oma majja Pariisis Montmartre'il.
1785. aastal ostis Elizabeth Orléans'i hertsogi Louis Philippe favoriidilt Madame de Montessonilt Fontainebleau lähedal St. Assise'i maamõisa ning hakkas seal jäneseid küttima. Mõnevõrra ootamatult tabas teda 68 aasta vanuselt 26. augustil 1788 insult. Isegi tema surm oli Inglismaal sensatsioon ja üksteise järel ilmusid trükipressist naise skandaalset elu käsitlevad teosed.
Segadused testamendi täitmisel
Lõpuks said Meadowsid kätte hertsog Kingstoni varad, kuid tiitel oli igaveseks kaotsi läinud. Nii sai mereväeohvitser Philip Meadowsist 1. krahv Manvers. Venemaal ja Eestis asunud valduste suhtes valitses suur segadus nii päranduse saajate kui testamenditäitjate koha pealt. Polkovnik Garnovski oskas ennast sättida testamendivaidlustes vastutavale kohale, mis andis tema taotlustele päranduse suhtes suuri lootusi. Venemaal asunud valdused sai ta tänu vürst Potjomkini ja Katariina soosingule probleemideta endale ja hoobilt oli ta üks Vene rikkamaid mehi.
Eestimaal asunud mõisatega oli rohkem segadust. Testamendis pidas Elizabeth meeles Voka apteekrit Mieerest, pärandades talle 30 000 rubla ja käskis «neljale muusikule ja nende naistele, keda Mr Douglas tõi Revalist, 6 aastat pärast minu surma anda vabadus ja maksta igaühele 36 rubla aastas ja naistele 18 rubla aastas». Kohtuvaidlused võtsid nii kaua aega, et vabaduse said muusikamehed alles 1803. aastal, kui kaks neist olid juba surnud. Apteeker aga jäi üldse rahast ilma.
1795. aastal läksid mõisad krahv von Stenbocki valdusesse. Garnovski sellega ei nõustunud, vaid püüdis kohtuotsust apelleerida, kuid seda ei arvestatud. Alles 1798. aastal keiser Paul I korraldusega kuulutati Voka ja Toila Garnovski omandiks, et saada kätte suured võlad, mis mehe isikul lasusid. Valdused müüdi 1806. aastal oksjoni korras Peter von Wilkenile, kes ehitas Vokka silmapaistva klassitsistlikus stiilis kivist mõisahoone, mida peeti ümbruskonna kauneimaks. Chudleigh nimi oli kasutusel 1917. aastani ja mõis hävis II maailmasõjas.
Kasutatud: