Ema mure: lapse käitumine kevadkontserdil oli lihtsalt šokeeriv

Foto: Gelpi José Manuel / PantherMedia / Scanpix

«Olen šokis ja hirmunud oma lapse käitumise üle ning palun nõu. Täna oli sõimerühmas esimene emadepäeva kontsert ja minu 3-aastane poeg käitus kontserdil kui pöörane. Jooksis ringi, hüppas, kargas. Mõned asjad tegi kaasa, kogu aeg jooksis minu ja lava vahet. Ta oli nagu ära vahetatud, täiesti hüperaktiivne. Miks nii?» tahab ema teada Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Kodus on ta suhteliselt rahulik, talle meeldib joonistada ja plastiliinidega mängida, erilised lemmikud on pallimängud ja multikate vaatamine.

Olen nii kurb ja õnnetu - miks ta kontserdil nii käitus? Kummaline oli ka see, et kasvataja ei teinud talle ühtegi märkust. 

Muidu on nüüd viimased paar kuud olnud kodus riid riiu otsa – üks ei sobi ja teist ei taha, väga tihti on ta täiesti tühiste asjade pärast endast väljas (nutab, et ei saanud ise raamatut kappi panna või esikus tuld põlema), sõna ei taha ka enam kuulata, väga tihti tuleb ette tülisid.

Miks küll nii? Mis me valesti oleme teinud ja mida ning kuidas muuta?»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Meelike Saarna:

«Olete mures poja käitumise pärast kevadkontserdil.

See käitumine võib rääkida ärevusest, segadusest, liigsest «sisendist», aga ka rõõmust või ootamatust energiapuhangust. Palju rahvast, uus olukord, valgus, lõhnad, hääled... See kõik võib esile kutsuda väikese lapse emotsionaalse ülekuumenemise, ja teie poolt kirjeldatu on lihtsalt üks viis, kuidas laps oma pinget maandab. Kindlasti ei ole tegu hüperaktiivsusega.

Kodused riiud võivad rääkida lapse mina hüppelisest kasvust. Laps ei taha olla objekt, kes ta mõnes mõttes ju väiksena on, sest aina öeldakse talle: ei tohi, tule siia, mine sinna, pane see, võta see, tee nii... Laps tajub kasvades aina rohkem enda mina, ja mina kasvuks on vajalik, et laps saab öelda «Ei!» ja saab öelda «mina tahan, mina teen, mina viin, mina panen». On vaja vanemlikku kannatlikkust ja tarkust, et anda lapsele eakohaseid valikuvõimalusi, kuid samas panna ka piisavalt piire.

Kuna teiste soovidega arvestamine on tihti seotud enda soovide edasilükkamisega, siis on loomulik, et tekib stressiolukordi, ja laps peab vanema toel õppima toime tulema oma pettumuse, pahameele ja valuga. Seegi on oluline osa vanemaks olemisest: õpetada last taluma frustratsiooni, mis paratamatult kuulub paljude eluolukordade juurde. Laps vajab stressiolukorras peegeldavat toetust (jah, ma saan aru, et sa tahtsid ise raamatud kappi panna) ja paindlikke lahendusi. Samas on palju olukordi, kus laps vajab vanemlikku piiri, mille vanemlik sõnum on selge: ma mõistan sinu soovi ja su pettumust, kuid jään oma nõudmise juurde. 

Vanemluses on palju kohti, kus vanem kehtestab reeglid ja need ei kuulu läbirääkimiste alla, samas on kindlasti ja lapse kasvades aina rohkem neid kohti, kus läbirääkimised ja kompromissid on igati omal kohal. Esindatud peaksid kindlasti olema mõlemad suhtlemisviisid. Laps õpib koostööd tegema ja teiste soovidega arvestama tasapisi ja vanema toel.»