Dagmar Lamp: esoteerikust ahistajas pole mitte midagi koomilist

Dagmar Lamp Foto: Liis Treimann / Postimees

Täiesti ausalt: mina olen üks neist sadadest tuhandetest eestimaalastest, kes ootab igal aastal põnevusega, mida Maalehes Igor Mang minu tähemärgile lubab. Jah, jah, ma tean, horoskoobid pole päris – aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Sel nädalal lahvatanud Igor Mangiga seotud ahistamisskandaali on olnud ausalt öeldes piinlik, isegi jälk jälgida. On täiesti uskumatu, kui paljud inimesed minu Facebooki-seinal avaldavad arvamusi, millega ei saa mitte kuidagi nõus olla. «Õppige natuke tšakraid tundma,» kirjutas üks naine. «Siis saate selgeks, et osad neist asuvadki häbemepiirkonnas ja, mis teha, tulebki nende avamiseks püksid eest võtta.»

Lugege nüüd palun seda lauset uuesti ja öelge mulle, kas teie suudate mitte selle peale ohata: «Miks inimesed nii lollid on?!» Ma võin küll horoskoope uskuda ja ma võiksin isegi uskuda, et mõned mu tšakrad, olgu nad siis avatud või kinnised, asuvad häbemepiirkonnas, aga – ja see on nüüd oluline koht – mitte kellelgi pole õigust neid «avada» ilma minult selleks luba küsimata!

Ja just täpselt nii lihtne see asi ongi – asi, mis jääb kõigil neil, kes Mangi pärast muret tunnevad ja aru ei saa, miks «jälle oli vaja ühe austet mehe karjäär hävitada» tähelepanuta. Paljud mu mõistlikumad tuttavad on püüdnud aru saada, miks on eestlastel nii raske seda lihtsat tõde mõista, ning ikka ja jälle jõuame me tagasi põhitõdede juurde.

Enamik mehi (ja ka paljud naised) lihtsalt ei mõistagi, mida tähendab naiseks olemine. Mis omakorda tähendab, et nad ei saagi mõista, miks nõuanded stiilis «anna talle jalaga munadesse, kui käperdada üritab» või «ühtki naist ei saa ahistada, kui ta end ahistada ei lase» ei vasta absoluutselt reaalsusele. Mehed ei suuda mõista ohtu, mida naised tunnevad, küll aga suudavad nad väga hästi mõista ja samastuda ohuga, mida tunneb hetkel Mang – oht kaotada karjääri, oht sattuda häbiposti.

Mehed ei mõistagi seda, et iga kord, kui ma lähen kohtingule, annan ma vähemalt ühele sõbrannale teada, kuhu ja kellega ma lähen ning pea iga kord naljatleme me isekeskis (sest huumor on väga hea minakaitse): «Jah, kui mees läheb deidile, on tema suurim hirm, et teda naerdakse välja. Aga kui naine läheb deidile, on tema suurim hirm, et ta tapetakse ära.» Ja see on asi, mida mehed (või vähemalt suur osa neist) kunagi ei mõista.

Mehed ei saa lihtsalt aru, et naised elavad sellises reaalsuses, kus me oleme pidevalt valmis võitlema. Õhtusel ajal koju kõndides on meie meeled pingul ning me skaneerime pidevalt ümbrust, olles valmis ohtudele reageerima. Kui me oleme peoseltskonnas, siis suur osa meist teeb ruumi sisenedes kindlaks kõige kiirema põgenemistee – igaks juhuks. Ja kuna meie Facebooki-seinad on täis klassikalist ohvrisüüdistamist, mõtleme me enne seitse korda järele, kas üldse julgeme vastu hakata, kui satumegi kahtlasesse olukorda – eriti kui tegemist on jõupositsioonil inimesega, näiteks ülemusega. Isegi Mangi juhtumit kajastanud «Pealtnägija» ei uskunud esimesel korral, et ohver räägib tõtt – sest see oli ju «vaid üks naine, äkki oli tegemist vääritimõistmisega».

On arusaadav, et suure habemega vanaldane esoteerik tundub enamikule inimestest kahjutu – isegi koomiline. On raske uskuda, et ka vana hobune tahab kaeru saada ning see on üks põhjustest, miks enamik eestimaalasi asjast keel-põses-viisil räägivad. Hö-hö-höö, no las see vanake hullab! Samas, nagu mainis üks tuttav, võiks jällegi suunata silmad mujale maailma ning mõista, et vanus ei mängi rolli – hiljuti süüdi mõistetud Bill Cosby peaks olema väga heaks näiteks. Ohvriks võib sattuda igas vanuses ning ka ahistaja, ründaja, predator – tema võib olla igas vanuses.

Lõpetage ükskord ohvrite kallal ilkumine. Jah, nad oleksid pidanud varem oma lugudega välja tulema, see oleks tähendanud, et nii palju ohvreid oleks olnud olemata. Aga oma osa on siin ka meedial, sest nüüdseks on selgunud, et Mangi «kalduvused» olnud ammu kuluaarides teada, aga meeste juhitud meediamaailmas lihtsalt ilmselt ei tuldud selle peale, et kellegi hea onukese karjäär ja hea nimi ei kaalu üles kümnete naiste turvatunnet ning õigust mitte saada seksuaalselt väärkoheldud.