/nginx/o/2018/05/08/7831581t1h5ae2.jpg)
Esimesed kogemused lähisuhetes on tihti mitte just liiga positiivsed. Vähe on neid, kes esimese armastusega kokku jäävad ja seda õnnelikult. Noorpõlve suhete purunemisi, krahhe ja katkiminekuid peetakse vahel lausa enesestmõistetavaks – ometi võivad need jätta inimese ellu valusa jälje kogu eluks.
Seega võiks ju järeltulijate tulevikust ja heaolust hoolivad täiskasvanud, eelkõige aga noorte päritolupered mõelda, kas annaks kuidagi teha nii, et lastel oleks kaasa võtta võimalikult head oskused luua ja hoida terveid, mõnusaid lähisuhteid.
2018. aasta veebruaris avaldati ajakirjas Journal of Youth and Adolescence uuring, kus fookuses oli noorte suhtlemisega seotud oskuste ja päritolupere mõju esimestele suhtekogemustele. Uuringus osales 974 teismelist, kelle keskmine vanus jäi kaheteistkümne eluaasta kanti. Küsiti nende endi suhtlemisoskuste kohta – enesekehtestamine, tähelepanelikkus, soojus, koostöö ja oskus selgeid sõnumeid edastada – ning samuti nende päritolupere kohta. Taheti teada, kuidas noored hindasid oma vanematekodu emotsionaalset kliimat ja vanemlusoskusi. Kui noored olid saanud peaaegu kahekümneseks, küsitleti neid uuesti. Seekord sihiga teada saada, kuidas on neil endil paarisuhetes läinud – kuidas on läbisaamine partneriga, millised on tunded partneri vastu, kuidas tuleb välja konstruktiivne probleemi- ja konfliktilahendus, kas on olnud füüsilist või verbaalset vägivalda.
Selgus, et kehtestamisoskus ja suhtlemisoskused teismeeas olid seotud tõhusate probleemilahendusstrateegiate kasutamisega romantilistes suhetes täiskasvanuea alguses. Igasuguse vägivalla puudumist ja oskusi suhteprobleeme lahendada ennustas ette soe emotsionaalne kliima päritoluperes ning see, kui vanemad olid selgitanud oma otsuste ja käitumise põhjuseid, ja kui puudusid karmid karistused. Kel olid teismeeas positiivsemad, lähedasemad suhted oma vanematega, kogesid ka varases täiskasvanueas romantilistes suhetes rohkem armastust ja lähedust.
Täiskasvanu, mõtle järele!
Tulemused võiks täiskasvanuid panna mõtlema ja võib-olla ka oma käitumist korrigeerima. Teismeliste puhul räägitakse liigagi tihti, et neil on vanematest suva, nad muudkui mässavad ja iseseisvuvad ning neid ei mõjuta enam miski. Tegelikult panevad nad vägagi tähele, mis kodus toimub. Kui teismeeas tekivad esimesed tõsisemad ootused paarisuhtega seoses ja katsetused selles vallas sõltuvad juba olemasolevatest suhtlusoskustest, siis on selle taga meediast ja sõpradega räägitavast hoolimata ometi kõige olulisemana keskkond, milles iga päev elatakse – oma pere.
Sealt saab laps esimese ja tegelikult ju aastaid kestva kogemuse ja võimaluse jälgida, mismoodi suhetes olemine käib ja päritolupere viisid suhelda kipuvad teadagi kaasa tulema omaenda tulevastesse suhetesse. Kui vanemad konstruktiivse ja sooja suhtlemise ning probleemidegi lahendamise asemel kas üksteisega võitlevad või hoopis probleeme eitavad, võib see mõjutada lapse käitumist tema enda tuleviku suhetes päris suurel määral – ta on ju harjunud, et nii paarisuhetes toimitakse.
Seega võiksid vanemad järeltulijate tuleviku peale mõeldes proovida perekliimat ja omavahelist läbisaamist parandada – et lastel tulevikus suhete loomine ja hoidmine lihtsamalt käiks ning rohkem rõõmu pakuks.
/nginx/o/2015/08/10/4366145t1h8438.jpg)