Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Loore Linnu elu mängureeglid. Miks tuleb unistustega ettevaatlik olla?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Pexels / CC0 Licence

Kui sa väike laps olid, siis paljud suured inimesed küsisid, kelleks sa saada tahad. Ja igaüks meist on vastanud midagi sellist nagu kosmonaudiks, maadeavastajaks, juuksuriks... Mis iganes amet, aga tundus väga tähtis. Korrakski ei mõelnud sa lapsena, et kuidas see võimalik on, mismoodi saab ja kas üldse saab – ei tekkinud küsimustki.

Laps ei teagi ju veel, misasi on unistamine ja ta ei mõtle, kas see ka täide läheb. Lapse reaalsus on suhteliselt ühene – selles on kõik võimalik. Teatud ajani ta isegi ei taju seda, et lennata igaüks ei saa, rääkimata sellest, et ta ei tule selle pealegi, et kosmonaudiks hakata on ka kaunis keeruline. Ta ei arutle selle üle sekunditki. Lapse maailm on imepärane, kuni elu sekkub...

Mida vanemaks laps saab, seda rohkem kärbib ühiskond ta tiibu. Laps õpib, et tuleb olla nagu teised ja mitte teistsugune. Unistused kaotavad tähtsuse, ununevad. Koos kasvamisega toimub sobitumine ühiskonda. Mida raskematesse oludesse laps sünnib, seda vähem oskab ta varsti üldse tahta midagi erilist või suurt. Mis unistusi saab olla lapsel, kellel on sageli kõht tühi või puudub kodu hoopiski. Tema unistab soojast voodist ja heast toidust. Nii kurb.

Ja mida aeg edasi, seda vähem on inimestel üldse mingeid unistusi. Elatakse nagu sügavas unes, elu möödub kuidagiviisi, on töö ja rutiin, pereelu ja kohustused, palju muresid. Siis saabub vanadus ja mõeldakse, oh, oleksin tahtnud seda ja seda, aga näe, ei saanud. Aga võib-olla ei märganud unistada? Elupäevade sisse mahuks tegelikult palju, palju rohkem, kui inimene julgeks jääda veidike lapsemeelseks, oskaks rõõmustada, teeks midagi ootamatut, kartmata ebaõnnestuda, ja julgeks unistada. Unistaks kohe suurelt. Siis ei ole ka elu igav nagu kruvi keere, et muudkui veereb siledalt ühes suunas, ühtviisi sile ja ühtviisi igav. Ei pea olema nii!

Miks on unistused vajalikud?

Unistamine on tegelikult iseenda maailmapildi loomine. Sellesse saab kujutleda kõike, mida soovid saada, mida igatsed, mida tahad teha või saavutada. See võib olla täiesti ebareaalne, aga ilus, täiuslik. Unistustel ei ole piire ega piiranguid.

Unistamine on väga isiklik asi, sa ei pea oma mõtteid kellegagi jagama, kui ei taha. Lihtsalt unistad ja kõik. Kui nad teaksid, kui palju sa unistad, siis nad ütleksid, et elad «pea pilvedes». No ja siis. Ja miks mitte! Ise elan, ise unistan!

Kui sul puudub oma ruum, oma koht, kus unistada, puudub oma isiklik elu, puudub vabadus, siis unista sellest, mida sa tahad, unista julgesti! Sellega sa asud juba teele unistuse täitumise poole. Isegi kõige pisem mõttevälgatus, unistusepojakene, aitab sind tegelikult teeotsale. Kui tahad väga midagi teha, aga olud ei võimalda, siis unista, mõtle, et sa juba teedki. Kui on olemas unistus, on vaid vaja tegusid. Plaanid tuleb teha, kui tahad saada konkreetset tulemust, kuid see on järgmine samm. Kõigepealt – ära keela endale mõtet sellest, mida igatsed, mida soovid, mida armastad, mis on sinu jaoks tähtis. Sinu eralõbu, lase käia!

Ära lämmata teiste unistusi

Paljud inimesed arvavad, et unistada võib vaid realistlikest asjust. See ei ole nii. Unistada võib absoluutselt kõigest ja pole olemas kedagi, kes asuks su unistusi välja juurima või karistaks sind unistamise eest. Sa oled vaba piirangutest – unista julgesti!

Aga kui keegi ütleb sulle, et unistada ju võib, aga sa nagunii ei saa seda... sellepärast ja sellepärast, siis see on küll väga ebaaus ja ebaõiglane. Mitte kellelgi pole õigust teise inimese unistusi piirama hakata, isegi kui tundub, et kellegi meelest on tegemist täieliku utoopiaga. Soovitan teiste unistusi ikka toetada, sest selle kaudu astud mõtteväljal ühendusse nendega, kes ehk kunagi sinu unistuste täitumisele kaasa aitavad. Kindlasti tuleks aga öelda ei, kui tunned südames, et sa ei saa sellega või teise unistusega kaasa minna, juhul kui inimene on sind oma unistustesse kaasanud.

Unistused on piirideta, plaanid olgu realistlikud

Plaanidega on teine lugu. Kui keegi peab plaani ja arutab seda sinuga, tuleks oma vastustes olla aus ja konkreetne. Plaanid ja unistused on kaks ise asja. Unistamine ei sega plaanide tegemist mitte kuidagi, aga plaanid olgu realistlikud, sest nende kaudu liigutad oma maailma endale sobivasse suunda.

Lapsed ja unistused

Laste elus on nii palju tabamata imesid, et nendega muidugi ei saa alati kaasa minna. Kuid – unistused on nagu muinasjutt, mida ei tohiks ära keelata. Sa saad kaasa elada, rõõmustada ja kurvastada, aga sa ei tohiks mitte kunagi unistamist keelata. Sellega lõpetad lapse jaoks kõik ilusa, lõhud ta oma maailma, mis võib tähendada lapsepõlve lõppu ja väga suurt kurvastust.

Ära keela lapsel olla laps ja unistada. See on tema viis maailmaga suhelda. Ja unistusest võib välja kasvada midagi palju suuremat, selle kaudu avaneb võib-olla tegelik soov, mis võib määrata tulevikus elu suuna. Lapsevanemana võiks olla üks sinu rollidest lapse unistuste toetamine. Sama käib teiste pereliikmete kohta. Aita nende unistustel täituda, kuula ära, innusta, aita teostada, kui unistusest on juba midagi välja kasvanud. Ole kannatlik ja hooli, sellega annad märku, et sulle on tähtis teise inimese heaolu.

Unistustega tuleb olla ettevaatlik

Miks? Sest neil on kombeks täide minna. Paljud edukad inimesed on unistanud suurelt. Ja see pole lihtsalt kokkusattumus. Võid oma unistused ükshaaval kirja panna ja vaadata mõne aja pärast, kas on ehk midagi su elus muutunud. Isegi need asjad, mis tundusid täiesti ebareaalsed ja võimatud, on ehk imeväel toimuma hakanud. Kunagi ei tea.

Piire seada unistustele pole mõtet, sest unistused elavad oma elu, mis sageli reaalsusse üle kandub. Piisab vaid, kui tunda end vabalt ja jätta oma unistus lendama – see on lõbus ja kahjutu, aga võib muuta su elu lausa imeväel. Alusta juba täna!

Märksõnad

Tagasi üles