Psühholoog Kätlin Konstabel: kas tõesti on armastuse sildi all kallima paroolide nõudmine hea mõte?

Foto: /SCANPIX

Absoluutne avatus – on see tõelise armastuse tunnusmärk? Kallimaga jagatakse kõiki oma mõtteid-tundeid, kõiki päevatoimetusi? Ei mingeid saladusi, mitte kõige väiksemaidki varjulejäämisi?

Õige armastuse ja usalduse korral on elementaarne võimalus näha ja vaadata partneri telefoni, teada ta e-kirjade või sotsiaalmeedia kontode salasõnu? Põhimõte «ei mingeid saladusi, salatsemise võimalustki» võib esmapilgul tunduda väga romantiline, ometi on taoline hoiak mitmes mõttes probleemne.

Esiteks – paarisuhe tähendab, et koos on otsustanud olla kaks eraldiseisvat võrdset isiksust, kummalgi oma «mina». Piirid ja mõlema õigus jätkuvalt eraldi indiviid olla on hädavajalikud.

Hästitoimivas lähedases paarisuhtes on mõlemal ka iseseisvust ja sõltumatust. Lisaks ka vastastikune lugupidamine ja usaldus, mis eeldab, et kaaslane ei tee midagi, mis suhet või partnerit võiks kahjustada. Selle usalduse jaoks pole vaja ligipääsu netivestlustele, sisselülitatud veebikaameraid, partneri telefoni paigaldatud äppi (mis edastab meile infot tema asukoha kohta) ega pidevaid «mis sa praegu teed?» telefonikõnesid tööpäeval ega väljaspool sedagi.

Vastupidi, pidev kontrollimise eeldus ja vajadus näitab, et usaldusest pole jälgegi. Kui meil on soov kalli inimese iga viimast kui mõtet, tegemist, netiliigutust teada, siis võiksime endalt küsida, et mida me kardame ilma selle infota juhtuvat? Mis on see meie ebakindlus ja hirm? Võib-olla tuleb see hoopis me päritoluperest, kus ühel vanemal oli aastaid kestnud salajane afäär või mingi muu saladus, mis tuli kogemata ilmsiks alles pika aja järel? Võib-olla oleme saanud haiget oma eelmises suhtes, kus kallim ühe suupoolega kinnitas oma suurt armastust meile ja telefonisõnumite vahendusel samal ajal ka kellelegi teisele? Võib-olla on meil kuskil südames aga hoopis kahtlus, et me lihtsalt pole ühegi toreda inimese pühendumist ja armastust väärt, vaevalt partner ainult meiesugusega lepib?

Tegu võib olla ka hirmuga, et üksi me lihtsalt ei oska elus hakkama saada – ja seega otsime kogu aeg kinnitust suhte kindluse kohta. Omaette küsimus on, et miks soovime kõike endast jagada – kas kardame, et muidu me ei meeldi või muidu meid kahtlustatakse milleski? Kui tuntakse vajadust privaatsuse null-variandi järele ning iga varjatud infotükk tundub kahtlane, on suhtes ja inimeses endas sügavad emotsionaalsed probleemid, millele tuleks kindlasti ausalt otsa vaadata.

Teiseks – olgem realistid, vähe on neid paarisuhteid, kus esimene armastus ja suhe jäävad püsima kogu eluks. Et osa suhteid lõpeb emotsionaalselt raskelt, paraja kibeduse või lausa tüliga, on peaaegu paratamatus. Kas me tahame, et meie peale vimma kandev endine partner omaks ligipääsu meie kirjakastile, pangakontole, netivestlustele jne? Lood, kus kibestumine paneb kunagisele armastatule kurjalt kätte maksma (olgu tema nimelt alt kirju ja sõnumeid saates, sotsiaalmeedias postitades või tutvumisportaalidesse tema kontosid tehes) pole haruldased. Seega, kui mingit tundlikku infot kallimaga üldse jagada, peab usaldus juba olema täielik ja suhe stabiilne. Seda ei tohiks kindlasti teha paarisuhte alguses, kus on küll suur armumine ja kallimat peetakse maailma kõige imelisemaks inimeseks, aga tegelikult ju alles õpitakse üksteist tundma.

Kontroll pole lahendus

Kolmandaks – usaldust, lähedust, ausust, truudust ja armastust käsu ja kontrolliga ei saavuta. Kui keegi tahab partneri selja taga sigatseda, kõrvalsuhet arendada või muul moel petta, siis on see võimalus olemas ikka. Ka siis, kui paar on (tihti ju ühe poole ettepanekul) kokku leppinud, et omavahel jagatakse kõiki igapäevelu pisidetaile või interneti salasõnu. Kui on soovi, saab alati luua uue meiliaadressi, osta uue telefoni, leida päevas hetki, mis jäävad teise eest varjatuks. Ja paraku on tõsi seegi, et mida rohkem üks pool üritab avatusele ja usaldusele survestada, seda rohkem tunneb teine vajadust privaatsuse järele ja hakkab salatsema ka siis, kui midagi kriitilist tingimata varjata polegi. Ta soovib lihtsalt natuke oma ruumi ja iseseisvust.

Neljandaks – kui on tahtmine partneriga absoluutselt kõike jagada ja sama ootame temalt, siis satub löögi alla kolmandate inimeste privaatsus. Kas kolleegid või sõbrad ikka on nõus, et meie omavaheline kirjavahetus või sõnumid oleks ka kellelegi teisele lugeda? Paljud tööandjad nõuavad, et tööasjadest muudele inimestele ei räägita. Arstide, politseinike, õpetajate ning tegelikult kõigi inimeste elu privaatsemate ja mitte alati positiivsete külgedega kokku puutuvate ametite juurde käib konfidentsiaalsuseeldus. Tuttavgi ei pruugi tahta, et tema mõtted ja mured või isikliku elu detailid oleks ka meie lähedastele kättesaadavad. Seega, kui meie paarisuhtes on reegel, et partneril on ligipääs meie e-kirjadele, telefonile ja interneti suhtluskanalitele, siis peaks sellest informeerima kõiki selliseidinimesi, kellega me natukegi isiklikumat või konfidentsiaalsemat infot vahetame.

Parim lahendus privaatsus- ja tegelikult igasuguste piiride teemadega toimetulekuks on võtta need paarisuhtes selgelt jutuks. Kui on tegemist uue suhtega, saab mõlema poole eeldused-ootused läbi arutada ja kokkulepped teha.

Mis on lubatud saladused? Millest tuleb kindlasti omavahel rääkida ja mis oleks lihtsalt teise ülekoormamine – reegel peaks olema, et paarisuhte ja partneri heaolu jaoks kriitiline info liiguks vabalt.Kas igapäevase töölt kojutuleku kellaaeg peab olema minuti pealt teada, on üks asi – kui aga teine läheb mitmeks nädalaks komandeeringusse, aga teisele sõnagi ei ütle, on elu rohkem häiritud. Elementaarne peaks olema, et misiganes reegel kehtib mõlema poole jaoks ühtemoodi, mõlemale on lubatud võrdsel määral iseseisvust ja privaatsust.

Loomulikult eeldab see mõlemalt poolelt ka julgust oma soove ja ka hirme välja öelda. Kõik inimesed on erinevad ja nii võivad ka kokkulepped privaatsuse hoidmise osas olla väga erinevaid. Võib ka kokku leppida, et näiteks pereeluga kaasas käiva logistika sujumiseks tehakse perele ühine veebikalender või ühine kirjakast.

Kui suhtes on truudusetus või selle kahtlused juba jutuks, siis on kokkulepped teised ja usalduse taastamiseks peab teine pool – kui ta soovib püsisuhet jätkata – tõepoolest oma privaatsusest mingiks ajaks päris suurel määral loobuma. Kahtlustega suhet alustada ja armastuse kauni sildi all üritada teist täiesti oma kontrolli alla saada pole aga parim mõte.