Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Sõbrannaga reisil: Amsterdami punaste laternate tänava ajalugu ja saladused (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Prostituudi-poolne vaade: nõnda ootab seksitöötaja järgmisi kliente.
Prostituudi-poolne vaade: nõnda ootab seksitöötaja järgmisi kliente. Foto: ANOEK DE GROOT / AFP/Scanpix

Amsterdami külastab aastas umbes 6 miljonit turisti, kellest 60 protsenti satub punaste laternate tänavale. Madalmaades käib igal aastal prostituutide juures 200 000 meest. Külastasin prostitutsioonimuuseumit, et mõista punaste laternate tänava ajalugu ja seda, mis paneb üht naist enda keha müüma.

Arvatakse, et Amsterdamis töötab üle 6750 prostituudi. Muuseum asub endises bordellis, kus 1956. aasta keskööl kägistati surnuks hiinlanna välimusega hollandlannast lõbunaine «Hiina Annie». Anna Zentveldi mõrv on tänini müsteerium ja see on praegugi õhus. Minu sealviibimisel kukkus üks naine lubivalgena kokku ning tema sõbrad toimetasid ta minema.

Punaste laternate tänav rajati aastal 1385 ja on seega vanim ja kurikuulsaim Amsterdami piirkond. Tol ajal otsisid meremehed sealsetest baaridest ja kõrtsidest naistelt meelelahutust. Prostitutsioon oli seaduslik, poolilmadaami külastamine mitte. 16. sajandil pöördus Amsterdam protestantismi suunas ning prostitutsioon keelati ära. Ähvardused olmepiigade ja nende klientide suunas jäid aga eelkõige suuliseks ning toimuvale pöörati selg. 17. sajandil suurenes prostituutide hulk oluliselt. Suve lõpus oli nõudlus Ida-Indiast saabuvate meeste seas eriti suur. Sissetulekuga kasvas aga ka sageli surmaga lõppevate suguhaiguste nagu süüfilise ja gonorröa levik.

 18. sajandil tuli uus protestilaine pattude ja lõdva seksuaalkäitumise vastu. Sajandi teises pooles hakati aga prostitutsioonile lähenema professionaalselt ja sellega avanesid suured uhke sisustusega bordellid, mille sissepääsu juures olid punased laternad. Punane valgus tekitab nimelt illusiooni ühtlasemast nahast ja vanasti varjas see suguhaigustest tekkinud arme.

1795. aastal toimunud Napoleoni okupatsiooni järel pidid avalikud naised kaks korda nädalas politsei juurde arstlikku kontrolli ilmuma. Terved prostituudid said punase kaardi ja võisid töötamist jätkata. Valgele kaardile kirjutati haiguse nimi, mille vastu prostituudid ravi said. Seniks oli töötamine keelatud.

Nägin meetrite kaugusel kirikust kahte lõbutüdrukut akendel möödujaid jälgimas. Akende ja kiriku vahel töllerdas purjus ja näost punane kole mees, kes neilt silmi ei saanud. Naine avas ukse ja viipas tema poole, kuid mees taarus kiirelt vastupidises suunas. Mõtlesin, et kuidas see naine küll midagi sellist teha suudab.

Samas sain muuseumist tunde, et prostituudid võtavad seda puhtalt tööna, umbes nagu massöörid massaaži. Kiriku ees tänavakivide vahel oli kullast kuju, mis kujutas rinda krabavat kätt. 19. sajandil aga käisid kristlased punaste laternate tänaval piiblitekstidega lehvitamas ja pühasid laule laulmas. Peagi keelas linnavolikogu bordellid, kuid mitte prostitutsiooni. Rõõmutüdrukutel keelati ustel seistes kliente võrgutada. Seetõttu tegid nad seda akna tagant. Kuna sealkandis oli aknaid vähe, tõstsid omanikud oluliselt renti ja sellega sai alguse aknaprostitutsioon.

Seksitöötaja Amsterdami aknal
Seksitöötaja Amsterdami aknal Foto: PETER DEJONG / AP/Scanpix

Ikka ja jälle püüdis valitsus uute meetmetega prostitutsiooni kontrolli alla saada. Kui 1950ndatel viis naist julmalt mõrvati, muutus ka avalik arvamus. Politsei muutus rangemaks, aga meedia kutsus hoopiski ülesse prostitutsiooni seaduslikuks muutma. Üks probleem oli see, et paljud naised töötasid vastu oma tahtmist nn lover boy’de alluvuses. Lover boy on mees, kes paneb naise endasse armuma ning manipuleerib teda enda müümisega tegelema. Ta võtab kõik naise raha endale, öeldes, et armastab teda. Paljud sellised mehed tõid naised välismaalt valedega Amsterdami.

Seaduslik ja rangelt reeglistatud

2000. aastal legaliseeriti Amsterdamis vastavat luba omavad bordellid. Prostitutsioonist sai ametlik elukutse, mille eest tuleb maksta makse ning järgida kindlaid vanust, dokumente, makse ja turvalisust puudutavaid reegleid. Nägin videot, kus naine läks end ametiasutusse lõbulinnuks registreerima. Uues töökohas desinfitseeris ja puhastas ta kõik pinnad ning kui saabus esimene klient, palus ta noormehel end puhtaks pesta. Ilmnes ka, et tingimused lepitakse eelnevalt kliendiga kokku. Tuleb tunnistada, et sellises formaalses raamistikus tekkis küll tunne, et tegu on lihtsalt ühe elukutsega nagu iga teine. Ma võin küll neid nüüd rohkem mõista ja aktsepteerida selle äri lubatust, kuid mul on raske seda millekski heaks ja toredaks pidada.

Prostitutsiooniks mõeldud akende arv on piiratud ja uusi lube välja ei anta. Annie mõrv on aga vaid üks näidetest, et tegu on ühe kõige ohtlikuma elukutsega maailmas, kuna igal aastal mõrvatakse Madalmaades töötavaid prostituute. Seetõttu kontrollib valitsus hoolega töötavate prostitutsioonide tingimusi. Igal kliendil, kes kahtlustab inimkaubandust, on kohustus sellest politseile teatada. Slaavi aktsendiga endisest prostituudist audiogiid kirjeldas, kuidas ta leidis oma kolleegi mingi aine mõjul tükkideks lagunenuna, minestas ja ärkas alles haiglas. Mõrvarit ei ole leitud.

Artikli foto
Foto: Evert Elzinga / AP/Scanpix

Muuseumit külastades üllatas mind, et 70 protsenti prostituutidest on pikaajalises suhtes või abielus. Esimesel kohal olevad klientide soovid on hoopiski mitteseksuaalsed. Populaarne on sadomasoga tegelemine. SM prostituudid tunnevad rohkem kontrolli, kuna nad ei pea klientidega vahekorda astuma ja saavad ise protsessi juhtida. Ühes ruumis oli puur, kuhu kliendid end lukustada lasevad. Seinal olid piinamisvahendid ning laest rippus alla nahkne kiik. Muuseumis olid välja pandud ka punaste laternate tänavalt leitud esemed, mille hulgas olid näiteks ka kellegi proteesid.

Muuseum lõppes seinaga, kus olid inimeste seksuaalelu puudutavad ülestunnistused. Lõplik sõnum oli selline: «Paljud peavad prostitutsiooni häbiväärseks ja amoraalseks. Kuid kes oleme meie, et seda hukka mõista? Kas meil pole kunagi ebapuhtaid mõtteid või pole me sobimatult käitunud?» Soovitan huvilistel võimalusel Amsterdami sattudes Red Light Secrets muuseumit külastada. See on kindlasti koht, kus saab teadmisi teemast, mis muidu on ehk tabu staatuses.

Tagasi üles