VIDEO: Kallis, olen sinu ämblikmees!

• Kristina ja Daki võtsid ette avastusretke ronimisministeeriumisse.
• Kuidas meil läks? Mis oli jube ja mis tore? Palju kaloreid kulus?
• Kas vastavad tõele jutud sellest, et ronimine on parim kogu keha treening?

Ämblikke on lausa kade vaadata – kõnnivad graatsiliselt mööda seina üles nii, et pole asigi. Huvitav, mis tunne oleks seda ise, inimesekujulisena teha? Ronimisministeeriumis saab oma võimed otsekohe proovile panna. Kas sinus peitub varjatud ämblikmehe-geen või mitte? Tõsiasi, et oled naine ja satud ronimisseinale esimest korda elus, siin vaevalt takistuseks saab!

«Ronimine on minu arvates ideaalne treening,» teatab Ronimisministeeriumi instruktor Harli Marten Aas emotsionaalselt. «Kogu keha töötab aktiivselt: käed, jalad, kerelihased, kael... isegi sõrmeotsad saavad koormust. See treenib sind sitkeks, tugevaks ja osavaks väga loomulikul moel, mida on reaalses elus hea kasutada.» Kõlab kahtlaselt paljutõotavalt. Aga eks Harli ole fänn kah. Paljugi mis, et tõhus ja põnev pealekauba – eemalt vaadates võtab seinte otsas kõõlumine enesetunde pigem kõhedaks. Kas üldse jaksab ennast üles vinnata? Aga mis siis saab, kui sõrmed tillukese nuki tagant lahti tulevad, julgestust ju ei ole!

Instruktor Harli Marten Aas on positiivsus ise - kirgliku ronimisfännina tõmbab ta ka algajad otsekohe kaasa. Foto: Konstantin Sednev

«No siis kukud,» ütleb meie juhendaja, näol ingellikult mahe ilme. Matt on all küll, kuid ülearu ahvatlev see väljavaade siiski ei tundu. Alustame soojendusega – ülevalt alla suunal tuleb kogu kehas veri käima vehkida, kaelast kuni pöidadeni. Saame teada, et erilist tähelepanu tuleb pöörata käsivartele, sõrmedele ja randmetele, mis saavad ronides eriti palju vatti. (Ette rutates võib öelda, et järgmisel päeval saab eriti valulikult selgeks, miks just käsi ja sõrmi tublilt soojendama pidi...) Aga juba tekib ka kerge kärsitus: kaua me siin puusi hööritama, tahaks kribinal-krabinal mööda seina üles turnida.

Ronides lööb mingi ürgne hasart sisse - kui mõne sihi oled endale seadnud, siis lähed igal juhul lõpuni – lihtsalt ei saa poole pealt alla anda.

Seintest välja ulatuvad nukid on eri suuruse ja kujuga, mõnest on üsna lihtne kinni haarata, teisele saab vaevu-vaevu sõrmeotsad taha haakida. Üks toon märgib konkreetset rada ja kuigi seinal on sadu muud tooni jublakaid, neid kasutada ei saa. Pead hoolega jalgu sirutama ja end jõuga üles õiget värvi jullani vinnama, et edasi liikuda. «Radade raskusaste on alguses kirjas, samuti see, kuidas seda läbida tuleb, milline on algasend, kuhu panna käed. Ainult nii omandab õigesti ka tehnilised oskused,» selgitab Harli.

Kes seal lae all kõõlub? Harli ise pani igalt poolt kribinal-krabinal üles, nägu nalja täis. Foto: Konstantin Sednev

Saame teada, et tark ronija on paras strateeg, kes plaanib mitu järgmist sammu ette – asjatuid liigutusi siin ei tehta, energiakulu tuleb õppida optimeerima. Kuidas sa muidu päris kaljudel hakkama saad, kus tõus võib ulatuda sadade meetriteni? Ei mingit tuulepäist turnimist, ikka läbimõeldud sammud. Alati tasub hoida võimalikult seina ligi, siis kulub vähem jõudu ja kontakt on parem – loogiline ka, eks tagumiku rippumine ole puhas kingitus gravitatsioonile, ja seda juba teha ei tasu! Keha keeratakse liikumise suunas. Ja tõsiasi, et jalad tuleb vahel asetada kõrgemale kui käed, pole näiteks negatiivset kallet võttes midagi erilist. Oo, kui palju tehnilisi nippe siin on!

Juba esimeste radadega saame selgeks, et jutt, kui kõva koormust ronimine pakub, vastab täiel määral tõele. Ning põnevaks läheb samuti juba sellest hetkest, kui oled turvaliselt maapinnalt seinale nihkunud. Avastamisrõõmu jagub küllaga. Aga kuidas meil siis õigupoolest läks? Et saada ka teada, kui palju me tegelikult kaloreid kulutame ja kui kõrgele võib pulss lae all kõikudes lennata, panime endale külge aktiivsusmonitorid Fitbit Ionic – oleme üsna erineva aktiivsustasemega ja kehatüübiga, põnev vaadata, kuivõrd võib treeningukogemus meie näitajates erineda.

Daki arvas esmalt, et ronijageeni temas ei peitu, kuid praktika käigus selgus - täitsa ehtne ämbliknaine! Dagmar Lamp. Foto: Konstantin Sednev

Dagmari kogemus

Esimene emotsioon

Ei, ei ja veel kord ei! Ma tulin siia teadmisega, et kui miskit viltu läheb, siis hoiavad mind siiski rihmad kinni. Aga kus sa sellega! Hakka aga ronima, küllap matt su kinni püüab! Seinad tunduvad ülikõrged ning ma ei suuda ettegi kujutada, et ühegi raja läbin, saati siis need mitu, mis Harli meile n-ö valmis pannud on. Kuna aga juba enne alustamist alla anda oleks nõder, võtan end siiski kokku – ja noh, eks me saame alustada ju horisontaalse ronimisega mööda seinaääri, mis on turvaliselt maapinna lähedal. Kuid, oh! Ka see võib olla kohati päris asine väljakutse, kuna keegi tarkpea on nukid üksteisest nii-ii kaugele paigutanud!

Kõige raskem asi

Pärast horisontaali võtmist lubab Harli meid vertikaalselt kribinal-krabinal lae poole ronima, seda küll kõige kergema raskusastmega rajal V0. Olen juba peaaegu tippu jõudnud, kui vaatan kogemata alla ja mind tabab ühtäkki selline paanikahoog, et ei saa hingata. Klammerdun seina külge, pea käib ringi – no mida ma nüüd teen? Jäängi siia? Liigutada ei julge, aga ega muudmoodi ju alla ka ei saa. Hingan natuke ja ootan, kuni pea selgemaks läheb, Harli annab käsu pigem üles vaadata. See aitabki: näen, et top-nukk ehk raja viimane julla on tegelikult vaid meetri kaugusel, ma pean vaid ühe sammu tegema ja saangi mõlemad käed külge. Alla jõudes varisen küll mattidele, aga seda suurest kergendusest – ära tegin! Säh sulle, paanikahoog!

Kõige toredam osa

Kõige toredam osa selgus tagantjärele, kui sain aru, et ma V1-raja läbimiseks (või isegi alustamiseks) valmis pole. Pärast 40 minutit kribinal-krabinal tegutsemist ei hakanud sõrmed enam isegi juba läbitud raja nukkide külge ja otsustasin, et esimeseks korraks on küll. Pole ma ju üldse suurem asi trennisõber, hea, kui nädalas paar korda jooksma jõuan. Uurisin siis Harli käest, kui paljud inimesed esimesel korral üldse V0-raja läbivad, kas tõesti kõik – ja on valmis kohe sooritama sääraseid hüppeid V1-rajal, mida Kristinat läbimas vaatasin? Harli muigas ja tõdes, et pole see sugugi nii, et kõik kohe suudavad. Seega sain end õnnitleda: ära tegin! Mis siis, et täiesti algaja ja trennikauge!

Kokkuvõte

Tore oli ka see, et 40 minutit läks linnulennul. Ma pole eriline rühmatrennide fänn, olen tähele pannud, et hakkan peaaegu kohe pärast soojendust ootama, millal trenn juba läbi saaks. Ronimisministeeriumis seda mõtet ei täheldanud – ehk seetõttu, et vahepeal sai mõelda ja plaanida, keegi ei utsitanud tülikalt takka, sai rahulikult keskenduda ning asju omas tempos teha. Järgmisel päeval ärkasin ja valutas kõikjalt. Käe sees valutavad lihased, mille olemasolust ma teadlik polnud ja mida ma pole tõenäoliselt pärast lapsepõlves puude otsas ronimist enam kasutanud. Valus on haarata kohvitassi, vajutada linke, avada uksi (hehe, ka külmikuust), hingata on valus, sest ronimine on tubli ülekehatrenn, kus just küljelihased korralikult vatti saavad. Aga nagu alati pärast hästi õnnestunud treeningut on see valu pigem magus ja vingun selle üle ikkagi salajase uhkusega. Näete, hakkama sain! Ja kui juba mina sain, saate kindlasti teie ka.

Pulss: keskmine 128 lööki minutis, maksimum 177 lööki minutis (see oli hetkel, kui tabas paanikahoog) Kalorikulu: 243 kalorit 49 minuti jooksul

Kõige lahedamaks osutusid negatiivse kaldega seinad, mida alguses jubedalt kartsin.Kristina Herodes Foto: Konstantin Sednev

Kristina kogemus

Esimene emotsioon

Olen kergesti vaimustuv tüüp, kelle nõrk koht on kannatlikkus. Tahaks kohe seinapidi punuma pista, aga kus sa saad – vaja soojendust teha! See on lõputu nagu maraton (tegelikult vaevalt 5–10 minutit). Seinad äratasid alguses aukartust, sest nukid, kuhu end kinni haakida, tundusid pisikesed, mingit julgestust ei ole ja ise tundsin end tõelise kobana. Aga mis siin ikka pikalt teoretiseerida – praktika käigus selgus, et kõik on tehtav! Ja kui mõnes kohas toppama jäin ning mõni nukk või lisakäsi tundus selgelt puudu tulevat, andis Harli kohe mõne asjaliku soovituse, mida ja kuidas teha, ning saigi takistusest üle.

Kõige raskem asi

Saan aru, et tunnetus tuleb ajaga. Kuid alguses tõstab mõistuse hääl kisa, kui sul on mõnel tõusul vaja end hooga üles vinnata. Sisuliselt hüpata mõne nuki poole. Kohe hiilib ajuservale mõte: aga kui ma ikkagi ei ulatu selleni või ei saa seda korralikult kätte, hoog on ju sees, ma kukun siis alla! Samas tuleb ronides mingi ürgne hasart sisse; kui mõne sihi oled endale seadnud, siis lähed igal juhul lõpuni – lihtsalt ei saa poole pealt alla anda. Mis seal ikka, keskendud, hingad sügavalt ja hüppad ära. Ronimine näib kõrvalt kindlasti raskem, tehnilisem ja ohtlikum, kui see tegelikult on.

Samas – mida suurema eneseületusega hakkama saad, seda parema emotsiooni see annab. Ning Ronimisministeeriumis ringi vaadates ulatuvad väljakutsed minu jaoks veel kosmoseni, aega ennast testida ja avastada jätkuks jupiks ajaks.

Kõige toredam osa

Kõige rohkem meeldisid mulle negatiivse kaldega seinad, mida alguses jubedalt kartsin. See on lihtsalt nii vaimustav tunne, kui saa aru, et laotad end seina ligidale laiali ja saadki üles vinnatud! Tõesõna, tunned end nagu ämblik ise! Üldse on iga ahhaa-hetk, kui sa millelegi pihta saad, alati vinge tunne. Ise kohmerdaks ilmselt kaua, aga kui asjatundja õige triki kätte näitab, edeneb asi mitu korda libedamalt. Mulle tundub enam-vähem iga teoreetilist juhist kuulates, et aju läheb kärssama, ma ei saa täpselt aru, mismoodi see käib. Nii ma jätan juurdlemise ja parem proovin. Enamasti ei tule kohe välja, aga kolmandal-neljandal korral juba tuleb. Ja see on väga mõnus hetk, täielik moosipirukas ronija päevas!

Kokkuvõte

Kui tulud-kulud kokku lüüa, siis pingutus läks paari minutiga meelest, aga adrenaliin püsis üleval pool päeva. Töö lendas, uusi ideid tuli robinal pähe, hoog oli sees. Kui saad mõnest esmapilgul jõledana tunduvast negatiivse kaldega seinast edukalt üles, siis tekib kergesti tunne, et oled kõikvõimas! Sest enamik töiseid väljakutseid ju samaväärset riskimist ja eneseületust üldse ei vaja!

Pulss: keskmine 111 lööki minutis, maksimum 186

Kalorikulu tunniga: 474

Ronimisministeerium on sõltuvust tekitavalt äge koht! Pea alaspidi turnides läheb adrenaliin naksti lakke ja enndast proovile panna on tohutult tore. Foto: Konstantin Sednev