Psühholoog Kätlin Konstabel: aga miks ta ometi mu ees ei vabanda?!

Foto: Volodymyr Melnyk / PantherMedia / Volodymyr Melnyk/Scanpix

Kõik me oleme küllap nõus, et kellelegi varbale astudes, kogemata müksates või kohvi peale ajades on viisakas vabandada. See tuleb peaaegu automaatselt ja kui me oleme enam-vähem heas tujus, siis enamik meist küllap ei hakka teisele seletama, et olid hoopis ise süüdi ja ega ma meelega teinud.

Lihtsate vabandustega saame hakkama. Olulisemad vabandused ning tihti just siis, kui teist inimest hästi tunneme ja läbisaamine temaga on tähtis, nii kergelt aga tulla ei taha.

Vanemad õpetavad juba päris väikestele lastele, et kui oled midagi valesti teinud või öelnud, siis tuleb vabandada. Keegi tunneb end sellepärast halvasti või sai haiget, mingi kokkulepitud reegel sai rikutud – sellepärast. Vabandades tunnistame oma eksimust (isegi kui see pole tahtlik), võtame vastutuse tehtu eest ja aktsepteerime sedagi, et teisel on meie tõttu mingil moel halb – ja see läheb meile korda.

Ühtlasi on kombeks ka lubada, et vabandaja pingutab selle nimel, et taoline asi ei korduks. Võib-olla käib õpetussõnade komplekti seegi, et vastutuse võtmine, kahetsuse tundmine ja tähelepanelikkus on küpse ja täiskasvanud inimese tunnusmärk ning et heade suhete eeldus on teiste tunnetest hoolimine.

Vabandamine on empaatia märk

Paljud lapsed õpivad päris kähku ise selgeks, et kui kiiresti ja natukegi õigel toonil vabandada, siis see teeb teise relvituks ja võtab võimaluse vihane olla – eksimus on ju omaks võetud, mis seal enam. Nii on «palun vabandust» üks lihtsamaid viisakusi ja tähelepanelikkuse osutamise viise (sarnaselt sõnadega «palun» ja «tänan»), mis igapäevased suhtlusolukorrad sujuvamaks ja mõnusamaks teeb.

Kui on tegemist inimestega, kes üksteisele korda lähevad ja/või teema tõsisem, muutub vabandamine korraga millekski palju komplitseeritumaks. Inimesed, kes natukegi rohkem omavahel suhtlevad, satuvad paratamatult vahel konfliktidesse ja teevad vigu – need on suhetesse sisse kirjutatud. Vabandamine sellistes suhetes on aga kriitiline hoolimise kinnitamise, usalduse säilimise ja avatud suhtlemise säilitamise seisukohalt.

Üks julgeb jutuks võtta, mis teda häiris, sest eeldab, et teisele läheb see korda. Teine tõesti saab aru, et tegi kogemata või meelega haiget, eksis, ja üritab mõista kaaslase tundeid ning julgeb vabandades vastutust võtta, mitte ei hakka õigustusi otsima või hoopis teist süüdistama. Vabandamine on empaatia märk ka selles mõttes, et aktsepteeritakse teise inimese erinevust ning seda, et temale võibki haiget teha miski, mis meile suuremat korda ei lähe.

Liiga palju või liiga vähe vabandusi

Kui sõprus- või lähisuhetes keegi kogu aeg aga iga väikese asja peale (viisakusest) vabandust palub, kaotab vabandamine ühel hetkel algse tähenduse. Vabandused devalveeruvad. Saadakse aru, et ega vabandaja päriselt püüa mõista, mis teist häiris, ta tahab lihtsalt ebamugavast olukorrast välja saada, õigesti käituda ja meeldida. Taolised vabandused ei tee suhtlemist mõnusamaks, nad mõjuvad ebaveenvalt ja vahel lausa alandavalt mõlemale poolele. Need olukorrad võiks eraldi jutuks võtta – üks saab seletada, mida ta selliseid tema meelest liiga kergelt tulevaid vabandusi kuuldes tunneb ning teine saab rääkida oma käitumisloogikast.

Veel keerulisem on lugu siis, kui üks pool suhtes lihtsalt kunagi ei vabanda. Kaaslane tunneb end siis enamasti väga kehvasti – eeldame ju, et kui keegi väidab end meist natuke hoolivat, siis hoolib ta ka sellest, kui me oleme haiget saanud ja ta tahab, et meil oleks parem.

Sellises olukorras on lihtne ja kiire – aga paraku küsitav – tee eksinult vabandamist nõudma hakata. Kui vabanduse palumist nõutakse koos ähvardusega «kui sa ei vabanda, siis ma teen seda ja seda», siis on vabandamine tegelikult kasutu. Mõlemad osapoolsed teavad ju, et teine vabandas tõenäoliselt vaid ähvarduse tõttu. Tõelisest empaatiast, hoolimisest ja kahetsusest pole siin väga juttu, soov edaspidi eksimuste vältimiseks midagi teha on valgusaastate kaugusel. Sunniviisil vabandajale jääb sisse kibedustunne, sest ta tajub, et tegemist oli võimu näitamisega. Teda manipuleeriti ähvardusega tegema midagi, mida ta muidu poleks teinud.

Võib-olla jääb eksinu hoolimata vabanduse soovimisest või lausa nõudmisest endale kindlaks ja mingit vabandust me ei kuule. Põhjuseid võib olla erinevaid. Ta võib tajuda end surve all olevana ja läheb kaitsesse või asub koguni vasturünnakule (mina ei teinud midagi valesti, sina oled tundlik ja solvud alati kõige peale; sa said kõigest valesti aru; vaata, kuidas sa ise oled käitunud). Võib-olla tulevadki talle meelde olukorrad, mil nüüdne vabanduse soovija on temale haiget teinud. Vabanduse nõudmine tundub talle ebaõiglane, teine eksis hoopis rohkem ja ei ole kavatsenudki kahetseda?

Võib-olla on vabandamisest keeldujal mingi hoopis teistest asjaoludest tingitud pahameel vabanduse soovija vastu või lihtsalt halb tuju muul põhjusel. Variant on seegi, et lapsepõlvest on kaasas kogemus, kus pidevalt pidi kõige eest vabandust paluma, teda peeti alati kõiges süüdlaseks ja seda mäletatakse kui äärmiselt alandavat kogemust. Ka samast suhtest võib olla meeles, et vabandatud on varem palju, aga kasu pole sellest olnud – teine annab nime poolest justkui andeks, aga eksimus jääb ikka õhku ja võetakse näiteks iga tüli puhul uuesti etteheitena jutuks.

Vabanduse palumine eeldab ka väga adekvaatset enesehinnangut ning leppimist sellega, et kõik inimesed vahel eksivad, selle tagajärgedega lihtsalt tuleb toime tulla. Kui eksinu on väga madala enesehinnanguga ja ebakindel või on tal tehtuga seoses väga häbi, siis ongi vabandust paluda raske – emotsionaalselt palju kergem on teist rünnata, kui püüda tema tunnetest aru saada ja enda viga tunnistada. Taustal võib olla ka perfektsionism, nii et vähimatki eksimust enda juures on võimatu tunnistada, siis kardetakse kogu mina-pilti kokku varisevat. Tõsiasi on aga see, et mida rohkem survestada ja vabandamist nõuda, seda rohkem teine end kaitseb ja seda väiksema tõenäosusega vabandust palub.

Kui sellised olukorrad korduvad, siis on valikud lihtsad. Kui natukegi oluline inimene on meie vastu eksinud ja ise seda ei taipa, siis selgitame talle, mis täpselt ja kuidas meid haavas. Väldime ründavat tooni, räägime endast. Võime öelda, miks on meile oluline mitte lihtsalt fraas «palun vabandust!», vaid see, et teine päriselt meie olukorda mõistaks.

Võime mõelda omaette ka seda, miks teise jaoks vabanduse palumine nii raske on. Võib-olla on meile seni sobinud, et ta näitab oma hoolivust muul moel, tunnetest üldse palju ei räägita ega teata? Kui aga meis aina süveneb tunne, et teine oma eksimuste eest kunagi vastutust ei võta ja isegi ei pinguta, et meie hinges toimuvast natuke aru saada, siis ühel hetkel peame paramatult otsa vaatama küsimusele, kas selline suhtlus ja suhe meile ikka päriselt ka sobib.