:format(webp)/nginx/o/2018/04/20/7799887t1h1f75.jpg)
Feministid, #MeToo kampaania ja terve mõistus õõnestavad vana traditsiooni, mille järgi on üks naiste rolle suursündmuste ajal meestele silmailu pakkuda. Aga mida peaks siis vaatama kohal viibivad naiskülastajad ja kui kaugele saab minna poliitkorrektsusega? Ning mis kõige tähtsam – kes tulevad vihmavarjutüdrukute asemele?!
Ilmselt pole maailmas asja, mida ei saaks müüa või reklaamida nappides rõivastes neiu abil. Soki ja saapa kombel sobituvad omavahel hästi ka kiired autod ja ilusad naised, ning sellest pühast tõest on kuni hiljutise ajani juhindunud suurte autonäituste ja ka spordivõistluste korraldajad. Ent kombed on muutumas. Selle aasta alguses teatas F1 ehk kõige tähtsama vormelisarja ärijuht Sean Bratches, et stardi eel sõitjate nimedega silte hoidvad tütarlapsed ei sobi enam brändi väärtustega ega vasta ka tänapäevastele ühiskondlikele normidele.
Arusaadavatel põhjustel tekitas selline asjade käik paljudes hämmastust, ja nende hulka kuulub ka esimese eestlasena Vormel 1 autot roolinud Marko Asmer. «Niinimetatud vihmavarjutüdrukute töö on ju tulla eelstarti, hoida käes silti sõitja nime ja numbriga ning kanda riideid, millel on sponsorite või võidusõidusarja logo,» räägib Asmer. «Lisaks poseerivad nad koos fännidega, kes on ostnud endale spetsiaalse pileti, et starti ootavate sõitjate ja autode juurde saada. Kõike seda arvestades ei saa mina küll aru, keda nad segavad või miks nad ära keelati. Naised peaksid olema osa võidusõidust, sest valdav osa pealtvaatajatest on ju mehed ning kiired autod ja ilusad naised lihtsalt käivad käsikäes. Pealegi kantakse liibuvaid riideid ka muude spordialade puhul, olgu see või kergejõustik, ning mitmetes teistes võidusõidusarjades on vihmavarjutüdrukud alles.»
Aga vaadakem hetkeks ka suurt pilti: ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et viimati tegi naissoost sõitja F1s kaasa 26 aastat tagasi. See ei tähenda küll, nagu poleks tänapäeval tiimides mehaaniku või inseneri positsioonil naisi, ent avalikku tähelepanu nautisid sõitjate kõrval siiski pigem vihmavarjutüdrukud. Ja just see andis kriitikutele võimaluse öelda, et mehed on võistluse peaatraktsioon oma oskuste tõttu, naised oma välise iluga vaid ehivad seda. Ning et kogu see asi kütab ühiskonnas seksismi ega aita kuidagi naiste sportlikke saavutusi parandada.
Muidugi ei saa ma vastu vaielda sellele, et vahel on tüdrukute riided olnud liiga paljastavad, kuid selliste olukordade vältimiseks saab kokku leppida, milline vorm võiks naistel olla.
Tallinna linnavolikogu liikme, motoringrajasõitja Anastassia Kovalenko sõnul pole vihmavarjutüdrukud teda kunagi häirinud, sest motosporti jälgib ta muude asjade tõttu. «Olen ka ise vahel sõitjatele vihmavarju hoidnud, aga pole end kordagi selle tõttu objektistatava rollis tundnud. Pigem on see olnud märk toetusest sõitjale. Tean ka mitmeid MotoGP vihmavarjutüdrukuid, kes on hiljem teinud karjääri reporterite ja ajakirjanikena.»
Vormelimaailma otsus vihmavarjutüdrukutest loobuda on Kovalenko sõnul ebaproportsionaalne ega peegelda kõikide spordialaga seotute arvamust. «Muidugi ei saa ma vastu vaielda tõsiasjale, et vahel on tüdrukute riided olnud liiga paljastavad, kuid selliste olukordade vältimiseks saab kokku leppida, milline vorm võiks naistel olla. Mis puudutab objektistamist, siis pigem on tegemist iga inimese mõttemaailma ja tema nägemusega, missugust rolli naine täitma peaks.»
Sama meelt on ka vihmavarjutüdrukuna töötav Rebecca Cooper, kes küsis USA Today võrguväljaandes avaldatud säutsus, millega see kõik ükskord lõpeb: «Ei vihmavarjutüdrukutele, ei tantsutüdrukutele, ei modellidele ajakirjades – ning naislauljatele ütleme ette, kuidas laval riietuda?!»
:format(webp)/nginx/o/2018/04/20/7799894t1h3589.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2016/01/15/4875577t1h06d6.jpg)