Naise mure: elukaaslane põgeneb probleemide eest ema juurde

Foto: Wavebreakmedia ltd/PantherMedia/Scapix

«Minu mure seisneb selles, et elukaaslane, kellega olen koos olnud kolm aastat, jookseb probleemi või arusaamatuste lahendamise asemel ema juurde. Ei vasta ta kõnedele ega lase mind ka sisse, kui ise kohale lähen, et rääkida,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Mees viibib ema juures nii kaua, kui olukord on nn maha rahunenud ja siis tuleb tagasi. Olen püüdnud siis rääkida – esialgu ta kuulab ja annab ka mõned selgitused, kuid tunda on, et midagi jääb rääkimata ja pinge õhus püsib. Uusi tüli on seejärel kerge tulema ja kõik kordub taas, tema ema juures, mina oma lapsega üksi.

Mees saab lapsega väga hästi läbi ja kui on mõni probleem, siis oleme need minu meelest lahendanud – vähemalt ta ei ole kunagi öelnud, et midagi on jäänud lahendamata, olen seda küsinud. Aga omavahelisi probleeme me selgeks rääkida ei suuda, sest siis ta pigem läheb ära. Tema sõnul nii kauaks, kui ma maha rahunen ja tema on minust puhanud.

Ma ei tea, mida teha ja kuidas seda olukorda saaks parandada. Olen pakkunud võimalust minna pereteraapiasse, et räägime nendest asjadest, kuid tema jaoks probleeme ei ole ja mina lihtsalt paisutan kõike üle.

Tean, et tal on olnud keeruline lapsepõlv ja isalt õpitud sama käitumismuster, kuid ta tunnistab seda väga harva ja muuta me seda ei oska. Mehel on eelmisest kooselust 10-aastane poeg ja lapse emaga on keerulised suhted. Eelmise kooselu ajal oli sama seis – ta jooksis pere ja ema vahet, kuni naine lõpuks loobus ja läks oma eluga edasi.

Mehel on tööl palju probleeme, nendest kõigest saame rääkida, kuid oma probleemidest mitte. Tuleb ära mainida, et eks ka alkohoolil on tema elus oma koht, igal õhtul joob ta 3-4 õlut. See ei ole tema meelest probleem ning nädalavahetusel on tema meelest normaalne midagi kangemat pingete maandamiseks ära juua.

Kas peangi laskma tal sinna ema juurde jääda ja püüdma kuidagi armastusest üle saada? Ma tõesti armastan teda ja tahaks meie kooselu kuidagi päästa.»

Vastab Gordoni Perekooli koolitaja Angela Jakobson:

«Konfliktolukordades, kui pinge kasvab suureks, käivituvad tihti emotsionaalsed automatismid. Mida küpsem on isiksus, seda suurem on valmisolek reageerida konfliktolukorras konkreetsele probleemile ja jätta automatismid kõrvale. 

Teie elukaaslase nn probleemilahendusviis on vältimine. Võiks isegi öelda äärmuslik vältimine – füüsiline põgenemine. Üsna ekslik on selle nimetamine probleemilahendusviisiks, sest probleemi selline käitumine (lahkumine olukorrast) ei lahenda. Probleem ei kao, see jääb lahendamata. Kujundlikult võib tõmmata paralleeli: maja läheb põlema, jooksen ära (sest see on kole) ning tulen hiljem tagasi lootuses, et äkki on kõik enam-vähem korras (keegi on tule ära kustutanud ja kahjud pole väga suured). Tagajärg võib olla aga tuhastunud sara. 

Seega siis põgenemine on probleemide edasilükkamine, mitte aga lahendus. Ja harjumuspärasest reaktsioonist probleemidele võib saada omaette probleem nii nagu see on ka teie poolt kirjeldatud loos juhtunud. 

Olukord on seda keerulisem, et teie elukaaslane ei paista ise olukorda muuta soovivat. 

Kuna selline reaktsioon probleemidele on pikka aega kestnud, on tõenäoliselt see käitumismuster väga tugevalt kinnistunud ja muutunud isiksuse pärisosaks. Seega siis on võimalused – väljendada oma tundeid ja soovi olukorda muuta või leppida elukaaslase käitumisega konfliktsituatsioonides. 

Teid häirivast konfliktilahendusmustrist võiks rääkida probleemivabal hetkel, siis on suurem tõenäosus ratsionaalseks aruteluks. Alustada võiks mina-sõnumiga oma tunnete ja vajaduste kohta. Näiteks: «Ma olen väga kurb, et mul ei õnnestu sinuga rääkida».

Selliste harjumuspäraste reageeringute puhul on inimene justkui oma käitumismustri sees lukus, reageerib automaatselt ja liigub nagu laborihiir labürindis, ilma et suudaks sealt välja murda. Juhtides inimest analüüsima oma käitumist ja selle tagajärgi võib aidata tal saavutada iseendaga parem kontakt, mis omakorda on aluseks muutusteks. 

Küsida partnerilt kuidas tema olukorda tajub, mida tunneb ja mida mõtleb konfliktolukordades (Näiteks: «Minu jaoks on väga oluline saada teada»). Juhtida vestlust, kus teine saab turvalises õhkkonnas analüüsida, mis on tema eesmärk nendes olukordades, mida ta soovib oma käitumisega saavutada ja kas ta sedamoodi käitudes saavutab soovitut. Probleemide lahendamine on oskus, mitte kaasasündinud omadus – erinevad oskused on aga omandatavad õppimise ja praktilise harjutamise teel. Alati on võimalik täiendada oma oskuste varasalve juurde- ja ümberõppimise näol. Selleks peab olema aga sisemine motivatsioon.

Kui teie elukaaslane aga ei soovi muutust olukorras siis on teie otsus see, kas suudate aktsepteerida sellist isiku eripära/tüüpkäitumist või mitte.»