Liisa Aavik: ühekordsete kohvitopside Instagrami glamuuri ajastu peab lõppema!

«Mulle lihtsalt meeldib olla see tüdruk Starbucksi topsiga...» Foto: Pixabay

Instagramis fotosid sirvides märkab teatavaid trendimustreid, mida oleks põnev uurida. Mulle näib, et nende hulka kuuluvad ka ühekordsed kohvitopsid. Võib-olla on taoliste piltide eesmärk näida glamuurne, töökas, muretu või kõrge staatusega. Mis tahes ka nendes esemetes laiaulatuslikult fotograafilise väärtuse nägemise põhjuseks pole, peab see keskkonna huvides lõppema.

Kust siis veel peale uudistevoosse ilmuvate postituste ühekordset kohvitopsi glamuurisümbolina näeb? Instagrami päevasündmuste funktsioonis ehk story’s (24 h üleval olev piltide ja videote seeria) saab ühe emotikonina loole lisada kohvitopsi. Starbucksi kohvitops kuulub lugudesse edukatest, seksikatest ja rikastest, filmis «Saatan kannab Pradat» või sarjas «Seks ja linn». Üks ettevõte reklaamib oma Instagrami kontol aksessuaare peagi prügikasti lendavat kohvitopsi hoidva käe ja lausega «Iga eduka inimese taga on oluline kogus kohvi». Need on vaid mõned näited.

Turunduse seisukohast on kohvitopsi glamuur üks suurimaid õnnestumisi üldse. See on kõndiv reklaam – ühte kohvitopsi märkab keskmiselt kuus inimest. Kohvitopsi on kujundatav vastavalt soovidele, näiteks reklaamima kohviga mitte seotud ettevõtet. Nii mõnegi Eesti topsikohvi müüja kasutatavad disainid püüavad pilku. Neid ettevõtteid turundatakse sõltumata disainist tasuta ja vabatahtlikult Instagrami kontodel edasi.

Uurisin ühes rahvusvahelises nullkulu-grupis ning ka tuttavate seas, miks nende arvates kohvitopsidega pilti tehakse. Mõned tuttavad saatsid vastuseid: «Minu jaoks sümboliseerivad ühekordsed kohvitopsid seda, et täna pole tegu selle tavalise igahommikuse kohviga, vaid nüüd ma olen võtnud hetke, istunud maha ja teinud oma päeva ilusamaks kalli kohviga.»

Üks  naine rääkis sõbrannast, kellele ta kohvipoodi minnes taaskasutatavat topsi mitmel korral pakkus. Too keeldus ja tunnistas ükskord üles, et talle «lihtsalt meeldib olla see tüdruk Starbucksi topsiga». Siinkohal võib näha ka teistega arutledes kerkinud mõtet, et kohvitopsil olev logo võib tihtipeale olla lihtsalt bränd, mille kantavate väärtustega inimene end identifitseerida soovib. Ilmselt on  need väärtused kandunud ka kusagile brändivabasse kohvitopsimaailma, sest pilti tehakse ka logodeta kohvitopsidega.

Aga miks on üldse kellegi asi, mida teised pildistavad ja mida glamuurseks peavad? Minu hea sõbranna kirjeldas seda suurepäraselt: «Mõtlemapanev vaatepilt avanes hiljuti maakohas põlluvahel jalutades. Ilus Eestimaa loodus, mille üle me oma 100. aastapäeval uhked oleme... ja siis autoaknast välja visatud Eesti 100 kujundusega kohvitops põllu peal vedelemas. Mis on sellel pildil valesti?» Kui silmad lahti hoida, näeb topse iga päev kusagil, kus need olema ei peaks. Korjan neid tihtipeale mingisuguste tolvanite järelt üles ja panen prügikasti, mis tihtipeale asub kõigest 10 meetri kaugusel. Väidetavalt lasevad maailma kohvikuketid ringlusesse 600 miljardit kohvitopsi aastas. Need on seest plastikuga lamineeritud ja seetõttu raskesti ümbertöödeldavad. Need on keskkonnaprobleem nagu ka ühekordsed söögiriistad ja -nõud.

Kui ostad või teed endast sellise kohvitopsiga pilti, siis sisuliselt toetad keskkonnaprobleemi tekitamisega jätkamist. Isegi, kui sina oled tubli ja paned prügi prügikasti, siis on garanteeritud, et leidub tolvaneid, kes seda ei tee. Kas olete näinud inimesi massiliselt üles panemas pilte endast plastkahvliga pabertaldrikult delikatesse nautimas? Mina ka mitte. See on kole ja me kõik teame, et need lendavad rämpsu sekka. Sama maine peaks olema ka ühekordsetel kohvitopsidel. Ma küll tahan siin isikliku ründamise kõrvale jätta, aga paratamatult on hea näide USA-s levinud Starbucksi topsi ja kiirmoe kandjate nimetamine «keskpärasteks mõrdadeks» (basic bitch).

Uskuge, ma oskan hinnata head korraliku käpaga kohvimasinaga valmistatud kohvi. Tunnen maitsest, kas kohvimasinat regulaarselt puhastatakse ja kas kohvipuru on parajalt röstitud või ära kõrvetatud. Mulle meeldib samuti vahel end nii poputada, kuid probleem on muus. Tean, et püüd rahvamasse artikliga topsikohvi mitte ostma mõjutada ei ole realistlik. Siiski vajame vähemalt ühekordsete kohvitopsipiltide hukkamõistu. Sotsiaalne mõjuvõim võib olla tugev vahend käitumise muutmiseks.

Wesley Schultz uuris kolleegidega, milline sõnum seinal on efektiivseim selleks, et hotellikülastajad rätikuid rohkem korduvalt kasutaksid. Selgus, et kui sõnum sisaldas nii infot selle kohta, et inimesed kiidavad hotelli energia säästmist heaks ja nt 75 protsenti kasutavad rätikuid igapäevaselt korduvalt, mõjutas see külastajaid rohkem rätikuid säästma. Vajame seega mõju uskumustele sellest, kuidas teised päriselt käituvad ja mida nad heaks kiidavad.

Saame jätta meeldivaks märkimata pildid ühekordsetest kohvitopsidest, aga võime märkida meeldivaks fotod korduvkasutatavatest nõudest või topsidest. Võime ka ise rohkem vastupidavaid nõusid kasutada. Usun, et viimane tasub end ära, sest nii mõnedki kohad nagu Gustav kui ka Step Up Tartus müüvad oma topsiga ostjatele kohvi soodsamalt. Loodan, et saabub hetk, kui ei püüta enda olemust või naudinguid elus enam kokku võtta pildiga prügist, kui tegu pole just selle ära koristamisega.