«Olen vihane oma mehe peale, sest et solvas mind hingepõhjani siis, kui olime lahku minemas. Tema kolis välja. Ütles, et mingu ma tööle, et ma olen vana, mõttetu. Põgenes siis, kui läksin sünnitama. Läks oma lipakaga kaheks nädalaks reisile ja jättis meid ilma igasuguse rahata.
See vimm on ka tolle litsi vastu, kes röövis mu lastelt isa. See pole elu, kui isa käib lapsi vaatamas. Väike laps võõrastab ja röögib, kui isa hoiab teda süles… Mis teha, ma lihtsalt ei tea. Mees ütles, et las karjub, ta peab ju minuga ära harjuma. Mina muidugi ei suutnud pealt vaadata, kuidas mu laps hüsteeriliselt karjus ja ütlesin, et anna laps siia, ära traumeeri teda. Mehe pilk oli selline, kui see oleks saanud tappa, siis oleks ma surnud. Muidugi järgnesid sinna süüdistused, et olen lapsest teinud memmeka ja ta ära hellitanud.
Mina pole süüdi, et teda ei ole enam meie kõrval ja ilmselt pisikesele ei ole piisav see vaatamas käimine, mida isa teeb korra nädalas. Mida teha, ma ei tea.
Mis puutub sellesse vuhvasse, siis elavad nad juba koos. Hiljuti olid meil sugulased kõik koos – tuli minu mees siis selle naisega ka sinna, kuid õnneks see lipakas ei tahtnud autost välja tulla. Ma arvan, et ma ei oleks oma tegude eest vastutanud.