:format(webp)/nginx/o/2018/04/12/7777499t1h9c3f.jpg)
Möödunud nädala kõige põletavam tehnoloogiline probleem polnud Eestis mitte Facebooki käekäik, vaid hoopis üks kleit – Elina Nechayeva «Eesti laulu» hiigelkleit, millele projitseeritakse liikuvaid pilte. Mis teeb mingi «kleidi» nii pööraselt kalliks? Uurisime seda Eurovisiooni projektijuhilt Mart Normetilt, selle installatsiooni teostajalt Cuu Clubilt, kes on olnud «Eesti laulu» valgustuspartner juba viimased seitse aastat, ning videomapper Taavi Varmilt.
Tegelikult on kleit seal kõige pisem osa – kanga hind umbes 200 eurot pluss töö veel sadakond. Kalliks teeb selle just show' tehniline teostus. Kui «Eesti laulu» ajal kasutas Cuu Club kaht firmalt Eventech renditud 10 000-luumenilist Panasonicu projektorit, ning sedagi vaid esinemiste ajaks, siis Lissaboni meie tiim oma tehnikaga sõita ei saa.
Mart Normet: «Eurovisioonil on oma tehnikapartnerid. Nii suurt üritust ei saa korraldada sedamoodi, et igaüks tuleb oma tehnikaga. Vastutuse show’ eest võtavad ikkagi korraldajad. Projektorid, mida meie kasutaksime, tellitakse Lissaboni Saksamaalt, rendiperiood on kuus nädalat ja sealt see suur summa kokku tulebki. «Eesti laulul» maksis sama esitus umbes kümme korda vähem.»
Kui kõik kulgeb plaani järgi, on meie tiimi käsutuses Lissabonis kolm Panasonic PT-RZ31K- 3-chip DLP Laser projektorit, millel valgusjõudu 28 000 (!) luumenit. Lisandub nende juhtimiseks ja loomingu esitamiseks kasutatav spetsiaalne Hippotizer Boreal+ meediaserver. Ning loomulikult kaabeldused, toiteseadmed, transport, teenindava meeskonna reisi- ja hotellikulud. Kusjuures seda kõike ei saa tellida vaid esinemispäeva(de)ks – kogu rendiperiood on kuus nädalat ja vähemaks ei saa seda kuidagi.