:format(webp)/nginx/o/2010/09/15/432917t1h1a39.jpg)
Noor õpetaja ja kodanikuühiskonna aktivist Mona Mägi, kes Noored Kooli programmi raames õpetab eestlasena vene koolis inglise keelt, rääkis aprillikuus Salme kultuurikeskuses toimunud TEDxTallinna konverentsil lõimumisest ning tõdes, et oleme liiga väikesed selleks, et eestlastena ajada vaid oma euroopa asja, jättes venelased ajama oma vene asja.
Mona rääkis kõigepealt oma elu esimesest armastusest, kelle perekonnanimi oli Laev. «Mona Laev, see on kõige ägedam perekonnanimi üldse,» mõtles ta toona. «See oli lihtsalt nii ilus!»
Kuid kahjuks olid saatusel Mona jaoks teised plaanid, sest lasteaia viimases rühmas läks poiss hoopis vene lasteaeda, et minna pärast vene kooli. «Ja ma arvan, et sealt sai alguse minu teadmine, et lisaks Kostjadele ja Iradele, kes on minu tutvusringkonnas, on minu sõbrad Kullamägid ja Kaskad, kes räägivad minuga täiesti vabalt eesti keelt, kuid kelle kodune keel võib tegelikult olla hoopis vene keel,» jutustas ta.
Nii oli Monal raske kuulata meedias levivaid sõnumeid, et eestlastel ja venelastel on omavahel mingi jama ning et on normaalsed venelased ja ebanormaalsed venelased. Samuti ei suutnud ta enda sõnul aru saada, miks räägitakse inimestest, kes pole suutnud 50 aasta jooksul eesti keelt selgeks õppida, kui tema polnud seda isiklikult kogenud.
Kui Monal avanes kaks aastat tagasi võimalus minna Noored Kooli programmi raames kooli õpetajaks, siis otsustas ta oma küsimustele vastuste leidmise nimel minna vene kooli. Et saada aru, kas ta elab mingi mulli sees ja tegelikult on olemas hoopis teine maailm, kus on ebanormaalsed venelased.
Ning kuna Mona ise polnud 12 aastaga koolis vene keelt selgeks saanud, mõtles ta egoistlikult, et nüüd saab ühtlasi ka vene keele selgeks. Kuid lootus oli asjatu - kõik vene õpetajad nägid temas hoopis võimalust rääkida eesti keeles, lisaks rääkisid ka õpilased väga head eesti keelt.
Eestlane pole valmis lõimuma
«Mis mind üllatas, oli see, et mind võeti kiiremini omaks vene õpetajate poolt kui eesti õpetajate poolt. Juba esimesel koosolekul tulid minu uued vene kolleegid minu kõrvale ja küsisid, et kas saad aru kõigest ja kas sul on vaja tõlkimist. Ja eesti kolleegidega läks umbes aasta aega, et suhteid soojendada,» tunnistas Mona karmi reaalsust.
«Minu arust selles olukorras, kus me avalikult nõuame, et me peame lõimuma, on ebaõiglane, kui me ise ei suuda seda esimest sammu isegi omavahel teha. Ja sellest ma järeldasin, et eestlane ei ole valmis lõimuma,» lisas ta.
Mona tõi näite ka oma venekeelsest esinemisest televisioonis, millele oli järgnenud tema tuttava ootamatu kommentaar: «Ma ei teadnud, et sa ka tibla oled.»
«Ja seda on nii valus kuulata, sest minu esimene armastus oli ikkagi vene poiss,» nentis Mona.
Sama tunnevad tema sõnul noored, kes on tema klassis. «Kes sulaselges, ilma aktsendita, väga ilusa lauseehitusega eesti keeles ütlevad, et nad ei tunne, et neid on siin omaks võetud, et nad ei näe, et nad oleks tulevikus selle riigiga seotud, kui neil on võimalus valida. Ega nad ei taha minna Moskvasse või Peterburgi, nagu võiks arvata - nad tahavad minna Berliini, Londonisse, Torontosse ja neil on kindlasti ka see võimalus, sest nad on väga andekad ja laia silmaringiga inimesed,» rääkis noor õpetaja.
Mona märkis, et kui sageli öeldakse, et ah, las siis sitad lähevad, siis tegelikult lähevad ära just need andekad. Ja need 17 protsenti, kes Praxise küsitluses märgivad linnukese kasti, kus on öeldud «ma ei oska üldse eesti keelt», need jäävad siia.
«Me oleme liiga väikesed selleks, et eestlastena ajada oma euroopa asja, et las need venelased ajavad oma vene asja,» arvas Mona. «Aga ma loodan, et me oleme hingelt suured, sest suurtel on kombeks andestada ja ma loodan, et me oleme nii suured, et me ei jäta olevikku elamata selle pärast, mis juhtus minevikus.»
Mona lisas, et teda huvitab rohkem see, mida mõtlevad need 17 protsenti, kui see, et nad ütlevad seda sulaselges eesti keeles. Sest keel ei ole eesmärk, keel on vahend.
«Ja mind huvitaks rohkem see, et vene noored armastaksid eesti keelt, mitte et nad peaksid keskkoolist hakkama korraga eesti keeles õppima, ise sellest aru saamata.
Pigem nad võiksid õppida esimesest klassist ja saada kohe aru sellest,» arvas ta.