Eelmisel aastal, oma sünnipäeval, otsustas minu elukaaslane viia läbi eksperimendi elada aasta aega endale midagi ostmata. Loomulikult ei kuulunud siia nimekirja toit ja hügieenitooted ning muu eluks vajalik. Põhirõhk oli riietel, jalanõudel ja muudel vidinatel, ilma milleta saab vabalt hakkama.
Enamikule naistest tundub puhas mõte sellest kauge utoopiana. Täiesti vastuvõtmatu. Kas pole mitte naised need, kes ei saa ilma ostlemiseta elada? Vaatasin kõrvalt, kuidas ta ei ostnud endale midagi, ja mõtlesin, et ka mina saan sellega hakkama. Ja saingi! Polnud üldse raske. Mõned erandid tuli siiski teha.
Positiivne oli see, et minu mõttemaailmas hakkasid juhtuma hoopis uued lood. Hakkasin nägema seda, millele varem polnud tähelepanu pööranud, ja tundma uusi tundeid. Järgides elukaaslasega samu põhimõtteid asjade ostmise suhtes, sain aru, et tegelikult on mul ju kõik olemas ja ma naudin hoopis rohkem seda, kui käin kohvikus või kinos või sõbrannal külas...
Mulle jõudis lõpuks kohale, et ma ei pea elama nii, nagu ühiskond minult seda ootab. Ja kas tegelikult keegi tahabki teiste loodud maailmas elada? Kui valida saaks (ja muuseas saab küll), siis ma arvan, et mitte.
Kui valida, kas osta järjekordne uus kleit, moekad teksad või minna kontserdile, siis missuguse valiku teeksid? Sinu vastust ma ei tea, aga ma võin öelda, mille mina valin – kontserdi. Teksad kannad ära ja kleidi heal juhul ka, aga mälestus kontserdist jääb igaveseks! Mõelda vaid, milline on nende lihtsate asjade vahe.