Lugeja Sigrid Uib kirjutab oma lapsepõlvemeenutustele tuginedes ning Måns Gahrtoni raamatu «Kaevame vanaema üles» üle mõtiskledes laste tundeelust seoses surmaga. Ta tõdeb, et sageli on täiskasvanutel puudulikud teadmised sellest, kuidas lapsi leina ajal toetada, ja et lapsed unustatakse äragi.
Elu eelduseks on kasvamine, arenemine ja muutumine. Muutused toovad endaga alati kaasa ka kaotusi. Lein on normaalne kaotusele järgnev reaktsioon ning osa elust. Leina on raske kanda, sest seda tuleb teha üksinda. Toetuses on olulised sõbrad ja lähedased, mõnikord võib osutuda vajalikuks professionaalide abi.
Lapsed on sageli unustatud leinajad. Täiskasvanutel on tihtipeale puudulikud teadmised ja ekslikud arusaamad laste olukorrast keeruliste sündmuste ajal ja pärast neid. Lapsed, kelle perekonnas keegi sureb, või lapsed, kes satuvad suurde õnnetusse või katstroofi, reageerivad nendele sündmustele jõulisemalt ja kauem kui lapsevanemad, õpetajad ja teised täiskasvanud oskavad arvata.
Tihti ei mõisteta laste valu sügavust ja lapsed ei räägi oma kogemustest täiskasvanutele.
Raamat «Kaevame vanaema üles» (ilmunud 2000. aastal - toim) annab ülevaate sellest, millises võtmes lapsed lähedase inimese surma ja sellega seotud täiskasvanute muretsemist näha võivad.
Malva ja Putte vanemad püüavad lapsi leinast ja sellega kaasnevast kurbusest säästa. Võimalik, et vanemad ise on suures leinas ja neil lihtsalt puudub energia lastega rääkimiseks ja nende toetamiseks.
Nad ei võta neid kaasa matustele, mis mõjub lastele traumeerivalt, ega räägi täpsemalt vanaema surmast. Nii jääbki lastele arusaamatuks, mida tähendab, et vanaema on surnud ja mulla all. Nende mõttemaailmas vanaema elab.
Kui minu isa suri, siis sain sellest teada alles oma vanaema käest. Küsisin, miks onu nutab, ja vanaema vastas selle peale, et tal vennas suri ära. Mina ei saanud ikka täpselt aru, et mida see siis tähendab. Ma ei saanud aru, et minu isa on surnud. Minu jaoks oli tema ikka veel elus.
Kui vanemad ei seleta lastele, mis on surm ja mida see endaga kaasa toob, siis lapsed elavad teadmatuses ja täidavad tekkinud tühimiku oma fantaasiatega. Niisamuti on selles raamatus - lapsed ei saa aru, miks vanaema on surnud. Nende arvates on vaja vanaema taas ellu äratada. Selle jaoks mõtlevad nad välja oma plaani: tuleb minna surnuaiale, vanaema üles kaevata ning talle anda eluks vajalikke asju. Siis vanaema ärkabki üles ja ongi jälle koos Malva ja Puttega.
Mina ei tahtnud oma isa ellu äratada, see ei tulnud mulle mõttessegi. Minu jaoks oli see segane aeg, raske oli leppida olukorraga, et nüüd äkki enam isa ei ole. Üks päev oli kõik ilus ja kõik oli hästi ja siis ühel saatuslikul ööl muutus kõik. Isa sai infarkti ja suri poolel teel haiglasse.
Oluline on mõista, et lapsed ei vaja kaitset reaalsuse eest, vaid abi reaalsusega kohanemiseks. Vanemad peaksid leevendama lapse mahajäetustunnet ning andma talle infot toimuva kohta. Lapsed tuleb teha kurva sündmuse osaliseks, mitte jätta neid kõrvale. Samuti peaksid vanemad aitama lapsel väljendada oma mõtteid ja tundeid.
Raamatus aitab Malval ja Puttel olukorda mõista politseinik Kajsa. Politseinikud tabavad lapsed surnuaialt vanaema hauda kaevamas. Lapsed üritavad esiti küll põgeneda, kuid tulutult, ja õde-venda viiakse politseijaoskonda. Kajsa on nõus lapsed koju viima ja hakkab uurima, miks nad tahtsid vanaema hauast välja kaevata.
Malva ja Putte jutustavad talle kogu loo. Seepeale keerab politseinik auto ümber ja nad sõidavad tagasi surnuaiale. Kajsa seletab lastele, et vanaema on surnud, ta ei tule enam tagasi ja ka eluks vajalikud asjad ei aita enam.
Surnuaiaskäik on vajalik selleks, et lapsed saaksid vanaemaga hüvasti jätta. Pärast surnuaias käimist lähevad kõik koos suure tamme juurde. Seal süüakse koos vanaemale mõeldud eluks vajalikku kraami ja Kajsa vastab lahkesti Malva ja Putte küsimustele elust ja surmast.
Kui minu isa suri, siis keegi ei rääkinud sellest, kõik leinasid vaikselt ja üksinda, kaasa arvatud mina. Keegi ei pidanud vajalikuks mulle ja õele midagi seletada, meile öeldi ainult, et isa on surnud ja kõik. Ema ja perekonna lähituttavad olid nii hõivatud matuste korraldamisega, et lapsed jäid üldse tagaplaanile. Kuid minu mõtetes isa ikka veel elas.
Laste leina juures on kõige tähtsam avatud ja aus suhtlemine. Vanemad peaksid vältima segadust, mitte valetama ega vältima tõde, püüdes nii last säästa. Lapsel tuleb aidata mõista.
Minule ei teinud keegi seletustööd. Uskusin kuni viimse hetkeni, et isa on elus ja ta on kusagil. Mäletan, et kui kirst koju toodi, siis ma ikka veel ei uskunud, et surnud on mu isa. Ma arvasin, et seal on keegi võõras mees.
Mingil hetkel tuli mulle meelde, et mu isa käel oli isetehtud tätoveering. Siis tekkis kohe ka mõte, et sellel mehel, kes on kirstus, seda kindlasti pole. Alles siis, kui ma olin läinud kirstu juurde ja nägin sedasama tätoveeringut, sain ma aru, et tõesti on surnud minu isa, ja mees, kes kirstus on, ei olegi keegi võõras. See oli suur löök minu jaoks, nagu oleks puuga pähe saanud, ja siis hakkasid pisarad ohtralt voolama.
Lähedase kaotus on kõigile raske, nii vanematele, lastele kui lähedastele. Kõik elavad sel hetkel leinas ja leinas olijat peab alati toetama, andma talle lootust ja tuge. Ja kindlasti ei tohiks unustada, et lapsed on samasugused leinajad nagu täiskasvanudki.
* * *
Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel olulisel teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma huvitav lugu, siis ootame neid aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega. Sigrid saab endale Avoni Scentini Plum Twist tualettvee.