Kohviveski võitlused ühistranspordis: mina olen nõukaaegne naine ja mul on õigused!

Pilt on illustratiivne. Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Tere tulemast pohhuismi!* Vahel juba mõtled, et tegelikult pole elul väga vigagi – päike paistab, lind röögib hinge seest välja ning tööturaha tiksub kenast arvele. Ela, sära ja värvi mune!

Ent siis teed selle vea, et lühendad pargist pauerkõnnilt naastes oma jalavaeva bussi peale hüpates. Mul on küll enamasti John kiirvalimisel, et sõidutagu oma lambasihvrit, ega siis mina pea oma kallite Michael Korsi botaste peeneid taldu kulutama. Viimasel ajal on aga Johni poliitikutest ülemustel nii vesi ahjus, et vaene abikassa istub juba pooled ööd töö juures. Noh, ega see mind väga morjenda, kuniks Netflix töötab, kapis on šokolaadisefiiri ja kuiva valget veini.

Buss on viimasel ajal olelusvõitluse väike mudel. Ja mina selle revolutsionäär. Pea alati on mõni tegelane otsutanud end eelviimasele vabale kohale nii paigutada, et hõlmab tegelikult kogu vaba ruumi. Istub ise vahekäigupoolsel kohal ja asetab tsumadani enda kõrvale. Ja terve buss tema kõrval seisab nagu jessuke risti all vankudes püsti, kannatajanäod ees ja suud kinni.

No mina olin selline variser, et ei kavatsegi piinelda, vaid tüürin oma number 46 dressides tagumiku kenasti selle tsumadanikoha poole. Sest õiglust ja nalja peab saama. Ja saab ka.

Kui kohaülbik on vanem penskar, siis see mühatab ja võtab koomale. Või hädaldab, et tal pole kuhugi oma nappi pampu panna. Võtku sülle. Mahub küll. Ma olen pidanud sülle ära mahutama lapse, arvutikoti ja toidumärsi. Lisaks mul ka valusad kondid.  Kui ei meeldi, istu ise akna alla! Ma ka nõukaaegne naine, mul on ka õigused!

Kui on beibe, siis see pööritab silmi ja võtab koomale. Ja hakkab siis sõbrannale telefonis kiiresti sõnumeid saatma. Sellele tegelasele saab vaadata eriti ülbe pilguga üleoleva pilguga otsa ja tagumikuga istepinda veelgi laiemaks saada. Enamasti tsikk selle peale tõuseb ja lahkub. Topeltvõit. 

Eriti hõrgult lõbus on siis, kui laiutajaks on noormees. Noh selline, kes on oma rüma BMW pidanud laenu katteks kuhugi ära andma või ei saanud mamma-papa käest purjuspäi kojutuleku eest autovõtmeid. Või on lihtsalt end rotiks majandanud. Enamasti on tal viimasepeal tossud, pikalt paljad pahkluud ja see geiõhuline natsisoeng, kus külgedelt on masinaga kiilaks aetud, aga pealael on 10 cm pikkune skalbitutt.

Selline istub oma hiiglasliku pooltühja trennikotiga, munad õieli, ja ei tee ühestki tudisevast mutikesest ega üheksandat kuud rasedast naisest välja, isegi kui viimased ühteaegselt peaks just tema jalge ees kokku vajuma. No mina pole kumbki. Mina olen tõeline löögijõud, algupärane istmikutornaado, kes armsalt nurrudes: «Nhoormees, khas siin on vaba?», rihib om pepu kenasti tema kintsu kohale. Ja saab kohe ka piisavalt vaba pingi, et tagumik maandada. Eesmärk täidetud, mina heidan poisule altkulmu kelmika pilgu, terve buss muheleb vaikselt ja noorel kukel on alati nägu tulipunane otsas. Jälle üks nolk õpetatud!

On veel üks kamp tegelasi, kelle puhul ma isegi ei oska hästi tegutseda. Need on välismaalased. Ei, mitte need tõmmud Aafrikast siia õppima tulnud – need käivad meil üleüldse mööda nurki ja vahel on suisa sellest suisa hale. Ma pean silmas hästitoidetud Lääne-Euroopast pärit seltsimehi ja -naisi, kes  ei tee märkamagi, et needsamad tudid ja viimase vindi peal rasedad on nende istme juures minestamas. Selle asemel vahitakse rõõmsalt ringi ning vadistatakse omakeeli edasi.

Mina olen sel puhul kraapinud välja kõik oma keeleoskused ja teinud üsna konkreetselt selgeks, et vabandust, meil on siin kombeks rasedatele ja vanuritele koht loovutada. Eriti, kui see koht on neile reserveeritud.

Mina olen nõukaaegne naine ja üks hea asi (vist ka ainus), mis sellest ajast kaasas tuli, oli raudne ühistranspordi istmepakkumise režiim. Kui ikka polnud ise kohe pooldumas või suremas, tuli vanema ja lapsega tegelase ees püsti karata. Või muidu õnnistas terve buss sind niimoodi ära, et eluisu kadus. Paar aastat tagasi viibisin Peterburis metroos ja tuvastasin, et see sama etikett esineb endiselt. Olid mingid kutid, kes ei taibanud mulle istet anda. Kohe tegid musjad neile väga värvikalt selgeks, kuda istumisõigused tegelikult kulgevad.

Muidugi, tuleb tunnistada, et seesama tudi ja üheksandat kuud rase ei lähe tavaliselt selle peale istuma, vaid lehvib vormelit sõitva bussijuhi tõmbetuultes edasi vahekäigus. No po... kah. Ei saa inimeste elu meelega mugavakas teha, ju mõned kolgatad peab ise läbi kulgema. 

* Kohviveski on piisavalt vana ja teab suurepäraselt, mida tähendab pohhui ja vabandab selle roppuse eest. Kunagi kirjutan lähemalt, kuda tervet noorte neidude kampa selles osas korrale õpetasin, nii et nad näost lapilised olid.