Naise mure: kolleegid käivad nii närvidele, et tahaks tööd vahetada

Foto: Aleksei Ivanov/PantherMedia/Scanpix

«Ma olen vist väga sallimatu inimene, aga ma lihtsalt ei suuda paari inimest oma töökohas kannatada!» pihib naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Töötame kõik koos kontoris. Väga raske on teha head nägu, kui tegelikult häirib nende pidev jutuajamine mind väga. Nad ei halvusta otseselt kedagi, aga räägivad aina teisi taga. Tööd tegema on laisad. Seega määratakse tihti mind ühte neist aitama, kui tähtaeg on lähedal. See võtab kohe töötuju ära.  

Seetõttu suhtutakse ka minusse kui sissetungijasse, sest mina saan selle eest palgalisa. Oleks praegu kergem tööd leida, siis vahetaksin töökohta. Mida teha, et ennast muuta? Teiste muutmine nagunii ei õnnestu…»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Meelike Saarna:

«Teil on õigus - teiste muutmine ei õnnestu, sest igaühe muutuste võti on tema enda kätes. Kuid igaüks saab endaga tööd teha selles suunas, milles areneda soovib, näiteks olla tolerantsem, paremini seista iseenda vajaduste eest vms. Saab õppida tegema vahet enda ja teiste probleemide vahel. Saab õppida märkama enda meeleolu ja reageerimist: millal olen tundlikum, millal tuimem, mis olukorras kipun üle reageerima jms. Nii on võimalik teadvalt valida selline käitumine, kus säilitatakse lugupidamine nii enda kui ka teiste vastu. 

Oluline on vahet teha ja piire tõmmata: mina olen mina ja sina oled sina. Minul on omad mõtted, tunded, tõekspidamised, väärtushinnangud, uskumused, harjumused, käitumisviis ja teistel inimestel omad. Kui suudame teisi inimesi aktsepteerida sellisena, nagu nad on, teeme oma (ja ka nende) elu palju lihtsamaks. Aktsepteerimine ei tähenda võõraste, sobimatute hoiakute või mõtete omaksvõttu ega heakskiitu. See tähendab arusaamist, et teised ei ole mina, et igaühel on oma omal moel õigus ja kindlasti ka sügavamad põhjused, mis on nad just seesugused ja seesuguste tõekspidamistega.

Selle kõige kõrval on loomulikult tähtis vahet teha, milline on see olukord, mil on kohasem mõelda teistest kui lihtsalt endast erinevatest inimestest ja mitte püüda midagi muuta ja milline on see, hoopis vastupidine olukord, mil tingimata peaks oma seisukohta väljendama, ja isegi kaitsma.

On olemas kahte sorti konflikte: vajaduskonflikt ja väärtuskonflikt. Vajaduskonflikti saab enamasti lahendada ühiste vajaduste leidmise kaudu. Väärtuskonflikti annab enamasti vaid leevendada. Lahendada on seda pea võimatu, kuivõrd väärtuste ümberhindamine on keerukas ja aegavõttev protsess ning tõsi on see, et väärtused, nagu see sõnagi ütleb, on midagi nii väärtuslikku, et neid ei olda nõus muutma. 

Teie kirjeldatud juhtum kvalifitseerub väärtuskonflikti alla ning üks selle leevendusviise on kehtestav minasõnum. Ikka on ju lootus, et teine inimene mind kuulda võtab, ja proovida tasub.

Lihtne suhtlemisreegel kõlab nii: kui teisel on probleem ja ma tahan teda aidata, siis ma kuulan teda. Kui minul on probleem ja ma tahan end aidata, enda eest seista, siis ma kehtestan. Kehtestamine ei tähenda, nagu paraku tihti arvatakse, rääkimist valju häälega ja käskivas kõneviisis. 

Mõjus kehtestamine on see, kui ma seisan oma vajaduse eest sel viisil, et jätan ka teisele poolele võimaluse seista oma vajaduse eest. Seega võiks mõelda, mis on see, mis teid tõeliselt häirib ja milline on selle konkreetne mõju teile. Mõjus on rahumeelne, hinnanguvaba sõnum, kus teisele poolele on seda sõnumit saades arusaadav, et oma seisukohta väljendades olete te valmis ära kuulama ka teise poole arvamuse, olete valmis kokkuleppeks. 

See pole kerge ülesanne. Hea on teada, et oma kehtestavat sõnumit teele saates peaksite olema meelestatud rahulikult ja ehk isegi sõbraliku uudishimuga. Vahel sünnib sellisest ütlusest arutelu, mis lõpeb vastastikuste kokkulepetega. Kuid nii sünnib vaid siis, kui kumbki pool on valmis teist tähelepanelikult ära kuulama. 

Töökohavahetus ei ole praegusel hetkel tõesti hea mõte. Pealgi pole teil garantiid, et järgmises töökohas neid probleeme ei ole. Parem siis juba praegu enese eest seismine ära õppida. Esimene kaalumine on mõistagi, kumb on teile sobivam: kas taluda ebameeldivat olukorda või kannatada välja enesekehtestamisega paratamatult kaasnev pinge.

Täiesti selge on see, et teie vajaduste eest ei tööl ega ka elus üldisemalt ei saa seista keegi muu kui ainult teie ise.»