Ema avalik kiri Ossinovskile: Põlva haigla personali pühendumist sünnitajale ei kompenseeri ükski imemasin

Foto: Pixabay

Lugupeetud Jevgeni Ossinovski! Teie mind ei mäleta ja ega peagi. Mina seevastu mäletan hästi, sest kohtusime minu jaoks olulisel päeval ja erilises kohas - Põlva haiglas. See juhtus läinud aasta septembrikuus, päev pärast minu kolmanda lapse sündi. Iti oli täpselt päevavanune, kui oma visiidi ajal ka meie palatist läbi põikasite ja õnne soovisite, kirjutab kolme lapse ema Riinu Räim.

Olime tõesti õnnelikud ja oleme siiani. Olgugi, et elame Tartu Ülikooli Kliinikumist napi viieminutilise autosõidu kaugusel oli Iti meie peres juba kolmas laps, kes Põlvas ilmavalgust nägi. Sünnitada Põlvas oli teadlik valik ja mul on kolmekordselt hea meel, et mul oli võimalus neid valikuid teha.

Jah, suurhaiglates on kahtlemata palju ägedam tehnika, lademetes erinevaid valutustamismedikamente ja ehk ka värskemad palatid-sünnitustoad, aga minu jaoks on sünnitus eeskätt loomulik protsess, kus haigla roll on naist toetada, väestada, naise jaoks olemas olla ja lasta lapsel turvaliselt sündida nii väikese sekkumisega kui võimalik. Kõik see on Põlvas olemas. Lisaks on Põlvas piisavalt aega iga perega personaalselt tegeleda, aega naistele otsa vaadata ja naeratada, aega lasta sünnitada ja sündida just sellises tempos nagu see emale ja lapsele sobib, aega pärast palatisse tulla ja vastata kõigile küsimustele, mis värskeil vanemail tekivad. Personali pühendumist sünnitajale ei kompenseeri mitte ükski imemasin. Mitte ükski.

Täna on laualt läbi käinud juba miljon põhjendust, miks on ikkagi vaja Põlva haigla sünnitusosakond sulgeda. No et sünnitajaid jääb aina vähemaks (jättes targu mainimata, et 2017. aastal sündis Põlvas tegelikult rohkem lapsi kui aasta varem). Rahaliselt ei olevat mittetasuv (ma võin tuua tuhat näidet asjadest, mis ühestki otsast pole tasuvad, aga mida me ikkagi teeme, sest see on riigi kohus ja riik on inimeste jaoks, mitte vastupidi).

Siis arvasid mõned, et ehk ei ole Põlva haigla personal madalat sünnituste hulka ja sellest tulenevat vähest praktikat arvestades piisavalt «tasemel» – seegi argument kukkus kolinal laua alla, sest mitmed sealsed töötajad võtavad sünnitusi vastu ka Tartus ja vaevalt nad oma oskused Põlvasse sõites linnapiirile maha jätavad. Teised leidsid samal ajal jällegi, et Põlva haigla sünnitusosakonna töötajad ei ole mitte ala- vaid ülekoormatud ja hoopis see on põhjus, miks uksed kinni panna. Võta siis kinni.

Ja et põhjuseid ikka uhkemalt oleks, hakkas korraga riburada ilmuma arvamusi selle kohta, kuidas tegelikult ei ole väikehaiglad lihtsalt võimelised pakkuma kvaliteetset teenust ja see on ainult naiste ja laste enda turvalisuse huvides kolida sünnitajad suurhaiglatesse.

Kas sünnitusteenuse kvaliteedi määravad tõesti ainult kosmosetehnika ja haigla läbilaskevõime? Ma ei ole meedik, aga omaenda kolme sünnituskogemuse põhjal leian, et eelkõige vajab sünnitaja kontakti inimesega, kellel on tema jaoks aega. Kui teenuse mõõdupuuks saab ainult sünnitajate arv, siis ei saa kvaliteet ju lõpmatuseni tõusta: ka suurhaiglad pole kummist. Ükski sünnitaja ei tohiks haiglast lahkuda mälestusega, kuidas ta sünnitustoas tundide kaupa vabanevat palatit ootas või kuidas sünnituse ajal närviliselt ukse vahelt piilumas käidi, et kaua veel läheb. Mälestusega, kuidas ärev isa mööda koridori ämmakat taga otsib või kuidas ei jõutagi oma korda ära oodata ja beebi tuleb ilmale enne sünnitustuppa jõudmist. Täna on perekoolid ja beebigrupid neid lugusid täis, minge ja lugege.

Jah, statistika näitab, et Valga ja Põlva sünnitajad kokku annaksid Tartule keskmiselt pisut enam kui ühe lisasünnitaja päevas. Aga teate mis? Ka sünnitustel on oma kõrg- ja madalhooajad ja üldiselt on sünnitajal statistikast poogen, mis tähendab, et statistilise ühe asemel võib sisse sadada ka näiteks üheksa sünnitajat. Kas nende jaoks on täna suurhaiglas füüsiliselt ruumi? Kas nende jaoks jätkub personali? Mida teha libavaludega või pisut liiga vara 100 kilomeetri kauguselt saabunud sünnitajatega? Kas ma ikka jõuan haiglasse? Kas kohe-kohe isaks saav värisevate kätega mees roolis ja tagaistmel käputav naine on parim kombo, mida liiklusesse lasta? Kuidas saab hubane väikehaigla sellest suurem risk olla? Küsimusi on rohkem kui vastuseid.

Ma soovin, et naistele jääks õigus valida ning valikute seas säiliks ka võimalus sünnitada kodulähedases väikehaiglas. Ma soovin, et tulevasi emasid ei hirmutataks väidetega, et väikehaiglat valides riskeerib sünnitaja nii enda kui beebi eluga. Ma soovin, et naised usuksid iseendasse ja oma võimetesse ega lükkaks kogu vastutust uue sünni eest vaid masinatele ja haigla personalile. Ma soovin, et iga sünnitus oleks eelkõige positiivne emotsionaalne kogemus, mida ei jääks meenutama ukse taga looklev järjekord ja aja- või ruumikitsikus.

Põlva haigla sünnitusosakond on aastakümneid olnud täiesti omaette fenomen – sinna sõidetakse sünnitama mitte ainult Põlva- ja naabermaakondadest, vaid ka mujalt Eestist ning piiri tagantki. Just Põlvas hakati esimesena vette sünnitama ning meeste lubamisega sünnitustuppa sai meditsiinilisest protseduurist perekondlik sündmus. Tõeline Sünni Ime. Ärge võtke tulevastelt emadelt võimalust sellest imest osa saada!