Naise mure: isa ei pea mu meest «õigeks meheks»

Foto: Volodymyr Melnyk/Panthermedia/Scanpix

«Minu pereringis on läbi põlvkondade olnud nii, et mehed on mingil alal kuldsete kätega ja hea tehnilise taibuga. Eriti mu isa, kelle jaoks ükski töö ei ole võõras. Ka mu õe mees on sama tüüpi ja isa muidugi hindab õemeest sellepärast väga kõrgelt ning suhtub temasse alati väga sõbralikult. Neil on alati mingi ühine jututeema, mis puudutab ehitamist, autosid või muud seesugust. Kuid mu oma mees on hoopis teisest puust,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Minu meest huvitavad poliitika, sport, ajalugu ja lapsed. Ta ei oska maju ehitada ega autot remontida, töötab kontoris. Kodus teeb sageli kogu perele süüa ja tegeleb lastega. Siit ka probleem – mu isa suhtub temasse väga külmalt, isegi üleolevalt. Ta ei pea mu abikaasat «õigeks meheks».

Ma tean, et selja taga mu isa ja õemees naeravad minu abikaasa üle, sest seltskonnaski visatakse sageli selleteemalisi nalju. Ka mulle on tehtud õelaid märkusi, et näe missuguse sa nüüd omale oled leidnud. Ma ei leia mõistmist ka oma emalt ega õelt, kuna nemad kaitsevad loomulikult oma abikaasasid.

Alguses ma ütlesin mehele, et ärgu pangu tähele, kuid aja möödudes on see muutunud väga häirivaks. Isegi niivõrd, et oleme hakanud vältima mu vanemate külastamist ja ka mu õemehega kohtumist.

Ma olen oma mehega väga õnnelik. Me armastame ja hoiame teineteist väga, ja meil on ka laste kasvatamises ühised vaated. Me tülitseme ainult tõeliselt oluliste asjade pärast ega ütle teineteisele kunagi halvasti, isegi tülitsedes mitte. Kuid oma vanemate, õe ja õemehe vastu tunnen järjest suuremat vimma, isegi viha. Nad naeravad minu ja mu mehe väärtushinnangute peale ja peavad meid üldse igati imelikeks. Näiteks peame mina ja mu mees koos lastega ajaveetmist tähtsamaks kui suurte rahade kokkukraapimist ja igasugune lähedaste inimestega «kauplemine» on meile vastuvõetamatu. Nemad sellest aru ei saa.

Ma olen oma sugulaste käitumise pärast sisemiselt väga pinges. Kuigi ma mõistan, et mu oma perele on parem, kui ma nendega võimalikult vähe suhtlen, kuid teisest küljest tunnen end kogu aeg reeturina. Et olen justkui selja pööranud oma vanematele ja nende «õpetustele». Seda on väga raske taluda ja kohati on mul tahtmine igasugused suhted nendega lihtsalt igaveseks lõpetada. 

Mida teha? Kuidas käituda?»

Vastab Gordoni Perekooli koolitaja Angela Jakobson:

«Teie kirjutatud lugu räägib erinevatest väärtushinnangutest ja nende aktsepteerimisest/mitteaktsepteerimisest. Teil on oma põhimõtted ja teadvustatud väärtused, mida järgite. On imetlusväärne, et te pole muutunud oma seisukohti suurema grupi (teie vanemad, õe perekond) survel. Väga tihti samalaadses konfliktolukorras, kus enda väärtused põrkuvad oluliste inimeste arvamusega, võib juhtuda et olukorra lahenduseks võetakse teiste arvamused väärtused üle. Näiliselt võib tunduda see hea lahendusena, sest väliselt on ju konflikt justkui lahenenud ja kõik justkui rahul. Kuid sellise olukorra tulemuseks, kus me ei järgi ennast vaid võtame omaks teiste hoiakud/väärtused, on sisekonflikt, mis võib olla vägagi kurnav ja ennasthävitav.

Olete püüdnud selgitada oma lähedastele, et nende suhtumine on haavav ja kordaminev. See pidanuks selgitama neile ka olukorda, miks kokkusaamise rõõm ja tahe teie pere poolt nii suur enam pole. Kui pereliikmete juurest ei leia mõistvust ja tolerantsi, vaid agressiivsust (ja see, mis te kirjeldate, on agressiivsus) siis on mittesuhtlemise soov igati arusaadav. Igasugused pere ja lähisuhted ei saa põhineda võimul – on see enamarvamuse võim vähemarvamuse üle vms, samuti on lähedased inimesed üksteise tunnetest hoolivad (seega kui üks osapool tunnistab, et mingi käitumine/suhtlemine on hingeminev, siis peaks järgnema sellele mingisugune korrektiiv). Olete olukorra mõista andmiseks omalt poolt tublisid samme teinud (pole üldse teab mis kerge tunnistada lähedastele, et nende käitumine on solvav), nüüd on vaja teisel poolel ehk aega olukorra tõsiduse mõistmiseks. Kui õde või vanemad küsivad veel, kas te olete neid vältima hakanud, siis soovitaks jätkata oma ausameelsust ja rõhutada, et see suhtumine teisse, teie abikaasasse ja teie peresse tervikuna ei ole teie jaoks nali/kergemeelsus, teil pole lõbus ja need olukorrad on teile väga ebameeldivad ja rasked. Inimesed on erinevad – on loomulik, et inimesed olles samas olukorras tajuvad öeldut erinevalt ja neil on/tekivad erinevad tunded. Lähedased inimesed hoolivad teiste tunnetest ja ei alaväärista teist erinevate hoiakute pärast. Aktsepteeritakse teist sellisena nagu nad on.

Teie kirjast nähtub, et teie olete valmis aktsepteerima oma lähedasi, kuid teine pool vajab olukorra mõistmiseks veel aega. Kannatlikust ja kindlat meelt!»