Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Mehe mure: olen nii armukade, et rikun meie ilusa suhte ise ära (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Panther Media/Scanpix

«Olen oma elukaaslasega elanud koos kolm ja pool kuud. See on olnud minu elu parim aeg. Tunnen, et olen leidnud endale selle õige ja ma olen õnnelik. Aga selle kõige õnne juures on üks suur miinus. Nimelt mul on probleem ülemõtlemisega ning armukadedusega,» tunnistab mees Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Pidevalt mõtlen sellele, et äkki ta leiab kellegi parema või et äkki ta tahab kedagi teist ja tüdineb minust. Kuigi ta on öelnud mulle seda pea iga päev, et mina olen parim mees, keda tahta võib ja ta ei taha kunagi kedagi teist peale minu. Tahab, et ma oleksin meie tulevaste laste isa jne. Naine ütleb, et mina teen teda õnnelikuks nagu mitte keegi kunagi teinud ei ole. See tunne on vastastikune.

Ma saan sellest aru ja tunnetan tema tundeid, aga ikkagi leian ma ennast aeg-ajalt mõtlemast neid nn halbu mõtteid. Hakkan siis mossitama, ei räägi midagi ja hoian neid mõtteid endale. Sellest saab aga tema kohe aru (kuna ma ei oska head nägu teeselda) ja tekivad kohe probleemid/tülid, et miks ma olen nii tujutu.

Mul ei ole ju põhjust halba nägu teha, peaksin olema just kõige õnnelikum. Tegelikult olengi, aga need mõtted tulevad ikka.

Näiteks läksin nii närvi, kui ta hakkas oma eksiga suhtlema. Mida ma ka muidugi ütlesin talle kohe, et see ei meeldi mulle. Samas ma sisimas saan aru, et see on ju täiesti süütu asi. Me tegelikult räägime väga palju üksteisega oma tunnetest ja soovidest, aga tundub, et minu mõttemaailm ei saa ikka rahu.

Näiteks üks päev tuli teemaks eelnevad suhted ja ma küsisin, et kui palju tal on peigmehi ja üheöösuhteid olnud. Ta rääkis mulle ausalt, kui palju neid olnud on ja et kahjuks on tal ka aastaid tagasi olnud kõrvalhüpe. See petmine oli suhte alguses ning ta oli segaduses. Nendega, kellega tal on olnud üheöösuhteid, suhtleb ta endiselt.

Nüüd ma ei tee muud, kui mõtlen ainult sellele ja kurnan ennast armukadedusega. Ma ei tea mis see on – kas see, et ma kardan nii meeletult teda kaotada (kuigi põhjust ju ei ole) või on see midagi muud? Ma piinan sellega ennast ja lõhun nii meie suhet.»

Vastab psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam:

«Ühelt poolt tunnete end justkui seitsmendas taevas – olete armunud, õnnelik, tunnete, et inimene teie kõrval on just see õige... ning teisalt õõnestavad seda kõike teie sisemised kahtlused ja hirmud.

Saan aru, et te peate oluliseks avatud ja selgeid suhteid, kus ka keerulised teemad saavad lahti räägitud. Ka teil on omavahel jutuks tulnud varasemad suhted, praegused suhted eksidega – need kõik on teemad, mis vajavad koos nende avamist, et mõlemal osapoolel oleks selge arusaamine teise vajadustest, ootustest ning mis looks pinna teineteisega arvestamiseks. 

Kuidas neid valuteemasid avada, nii et teine ei tunneks end süüdistatuna? Siinkohal on abiks südamest südamesse rääkimine. Rääkige oma partnerile sellest, mis on teid segadusse ajanud, armukadedaks teinud, ebakindlaks muutnud ja ka sellest, mida ootate ja vajate. Seda saab teha minakeeles.

Püüdke teineteist hoolega kuulata. Selleks leppige kohe alguses kokku, et räägite kordamööda – algul räägib üks ja teine sõnastab kuuldu ümber, sinna midagi lisamata ega end kaitsma asumata. Kui üks osapool tunneb, et teda on mõistetud, annab ta sõna üle teisele ja protsess kordub. Nüüd saab teine osapool selgitada, kuidas tema toimuvat näeb, mis see tema jaoks on, mida tema tunneb, vajab jne. Kuulaja rollis olev partner vaid peegeldab kuuldut, seda selleks, et tõesti teist inimest mõista. Protsess toimub/kordub nii kaua, kuni olete teema lahti rääkinud, teineteise vajadusi ning käitumist mõistnud – ja alles siis saate hakata probleemile koos lahendusi leidma.»

Tagasi üles