Igale kirsikoogile on kusagil keegi

Foto: SCANPIX

Soovid saada massaaži? Palun, Õnnepangas pakutakse seda mitmes variandis ja täiesti tasuta. Tahad lihtsalt niisama, heast meelest jagada oma inglise keele oskust? Aga palun, pane kuulutus üles ja kindlasti leidub keegi, kes seda just praegu vajab. Soovid hoida lapsi? Või on sul vaja kedagi, kes hoiaks lapsi? On tõenäoline, et leiate teineteist just Õnnepanga kaudu, kirjutab Kerttu Soans terviseajakirja Üks mai/juuninumbris.

Et perekond, suguselts, rahvas ja riik püsida saaks, on aeg-ajalt vaja õnnistatud ühistegevust, kus igaüks saaks end tunda terviku toimimist mõjutava osana. Hea on, kui ühistegevuse vilju on tunda, parem veel – näha – ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval.

Kolm aastat tagasi muutis sel viisil Eestimaad suur koristamispidu Teeme ära!, mis mõjutas meie ühiskonda palju enam kui ainult sellega, mis reaalselt ära tehti. Teeme ära! inspiratsiooni tuules sündis samal aastal ka Õnnepank.

Kolm õnnelikku pankurit

Pidevalt arenev Õnnepank ehk ÕP on veebikeskkond, kus inimesed pakuvad ja võtavad vastu heategusid ning annavad üksteisele nende eest tänutähti. Selles pangas ei ole raha ega asju. Siin on vaid oskused ja võimalused ning nende pakkumine ja küsimine.

Siin saab adresseerida oma heategu sellele, kes seda praegu ehk kõige rohkem vajab ja panna sel viisil ringlema õnnelikuks tegemise energia. Sina teed mind õnnelikuks, kui soovid vastu võtta neid oskusi või võimalusi, mida minul on pakkuda, et sind õnnelikuks teha. Imelihtne!

Sain kokku kolme pankuriga, keda kõiki iseloomustab pühendumus, praktiline taip ja hea kontakt tulevikuga. Kõik nad lubavad end rõõmsasti sinisilmseks nimetada, sest vääramatu usk inimeste olemuslikku headusse on just see, mis neid ÕPga ja omavahel seob.

Airi Kivi on ÕP idee ilmaletooja ning pidev arendaja; Maarja Vardja liitus ÕPga mõni aeg tagasi, võttes endale ülesandeks viia pank professionaalsele tasemele, sisemisele korrastatusele, mis võimaldaks hüppeliselt areneda nii Eestis kui ka välismaal; ja Rauno Ots, kes on pangas asendamatu IT-inimene ning kes ise elab nagu ÕP kehastus.

Ka meie kohtumisele ilmub ta laia naeratusega, seljakott seljas ja Frankfurdi lennupilet taskus. «Ma tean, et kusagil Darmstadtis on mul ööbimiskoht,» ütleb Rauno, «aga selge pole, kellelt ja kust ma võtme saan. Kuid elu tuleb nautida ja inimesi usaldada, siis laabub kõik.»

Kõik need noored inimesed töötavad ÕPs samadel tingimustel nagu pank isegi toimib – ilma rahata, vaid sisemisest soovist panustada. “Tulevikku planeerides näeme siiski,» ütleb Maarja, «et Õnnepangas on varsti vähemalt üks palgaline koht, vähemalt üks inimene, kes saab tervenisti sellele tööle pühenduda.»

Küsin Maarja käest, kas see pühendunud inimene võiks olla tema ise. «Ma ei arva, et see peaksin olema mina, kuid Õnnepank oleks unelmate töökoht kindlasti,» vastab Maarja, kes on ÕP oma südameasjaks võtnud ja kõik muud tööd kõrvale jätnud.

«Mul on praegu see võimalus,» ütleb ta, «ja kuna see mulle nii väga meeldib, siis teen seda heal meelel ka tasuta. Õnnepank on just midagi sellist, millest meie ühiskonnas on puudus. Soovin seda võimalikult paljude inimesteni tuua ja olen oma tööst siin nii inspireeritud, et õhtul magama minnes mõtlen juba sellele, kui tore on hommikul üles tõusta ja jälle Õnnepanga asjadega tegelda.»

Kes soovib sauna tulla?

Airi, kes ÕP ideega Teeme ära! suvepäevadel kolm aastat tagasi välja tuli ütleb, et teda paneb siiamaani ahhetama, kui palju lahedaid inimesi ja mõtteid meie ümber on.

«Kui kunagi päris alguses Õnnepanga ideed arendasime,» räägib Airi, «käis läbi väga hea kirsikoogi kujund. See sobib ka praegu Õnnepanga ideaalset tulevikku kirjeldama: kui kellelgi tuleb suur kirsikoogiisu, tarvitseb tal ainult see telefoni toksida, kui juba järgmise nurga tagant astub keegi justvalminud kirsikoogiga välja, olles õnnelik, et ei pea seda üksi sööma.»

Airi räägib, et Rauno leidsid nad ka tänu sellele, et ta pakkus Õnnepanga kaudu huvilistele sauna. «Sattusin Õnnepanga lehele ja tahtsin ka midagi pakkuda. Kuna mul on üks väike saunaga kohakene, siis selle üles riputasingi,» räägib Rauno. «Tahtjaid on ikka mõned olnud ka, isegi ETVst käidi ja tegelikult on see kuulutus üleval siiamaani.»

Saan teada, et ÕPs on pakkujate ülekaal, neid on ligi 70 protsenti kuulutajatest. Kas sellest võib järeldada, et soov head meelt valmistada on meie ühiskonnas suurem kui vajadus millegi järele?

«Seda siit järeldada ei saa,» ütleb Airi, «sest Õnnepank ei ole ellu kutsutud otseselt abi andma, sotsiaalseid kitsaskohti lahendama. Oleme mõelnud, et Õnnepank võiks olla kõigile tublidele inimestele, et siin mitte rõhutada abivajajaid, neid inimesi, kes ei saa hakkama. Nende jaoks on teised asutused. Muidugi ei tähenda see, et Õnnepanga kaudu ei tohiks neid inimesi aidata, lihtsalt meie suunitlus on teine.

Vahel on näiteks pakutud hauaplatsi korrastamist. Et kui inimene nagunii läheb sellele kalmistule, siis ta annab teada, et võib aidata mõne teise hauaplatsi ka korda teha. See võib rõõmustada nii inimest, kes elab kaugel või ka kedagi, kellele käib üle jõu ise hauaplatsi korrastada.

Väga populaarsed on ka pakkumised linnadevahelistele sõitudele. Selle asemel, et tühja autoga Tallinna ja Tartu vahet sõita, pakutakse Õnnepanga kaudu küüti. Kuid kui inimene on tõesti hädas, vajab näiteks materiaalset abi, siis meie pangast seda ei leia, selleks on omavalitsustes vastavad struktuurid.»

Kui majanduslikku abi otseselt pakkuda ja küsida ei kuulu ÕP pädevusse, siis näiteks inimese ärakuulamist ja nõu pakutakse küll ning pankurite sõnul seda ka kasutatakse. Samuti on pakkumisel mitmesuguseid teraapiaid, mille seansid muidu n.-ö igapäevaelus päris kallid võivad olla. See annab tunnistust, et inimesed, kes midagi hästi oskavad, naudivad võimalust seda lihtsalt niisama anda, kinkida.

Kõik inimesed on head

Vahel kutsub keegi kedagi ÕP kaudu jalutama, vaba aega veetma. Kas pole ohtu, et ÕPst saab tutvumisportaal? «Kuna meil on ilma pildita keskkond, siis seda ohtu ei tundu olevat,» ütleb Airi ja lisab, et kuulutuse saab üles panna ainult ID-kaardiga registreerudes ning mingeid mahhinatsioone seetõttu teha ei saa ning seltskonna pakkumised on alati olnud ajendatud soovist kellelegi head meelt teha.

Kuna ÕP kuulutused ja kirjavahetus on avalikult loetavad kõigile, pääsesin ka mina neile ligi ning need mõjusid väga eriliselt! Nii palju nii häid ja siiraid inimesi on meie ümber, siin samas. «Mina tunnen ka nii,» ütleb Rauno. «Võib-olla see on naiivne, kuid olen kindel, et tegelikult on kõik inimesed head.» 

«Kõigis inimestes on headus ja soojus ja siirus peidus. Tuleb lihtsalt seda teemat propageerida ja aidata inimestel see enda seest üles leida,» ütleb Maarja.

«Õnnepanga eesmärk on muuta heateod igapäevaseks. Oleme võtnud endale suure vastutuse kogu ühiskonna ees, tahame kõiki õnnelikumaks teha. Võib-olla sa ei vaja ise praegu ühtki heategu, kuid pakkuda saad sa alati ja heateo pakkumine on pakkujale endale alati eriti suur rõõm. Teame ju kõik, kui hea on olla, kui oled midagi kellegi heaks teinud. Võib-olla midagi väga lihtsat, mida sina oskad, aga keegi teine ei oska ja väga vajab.»

«Pakutud on ka keerukamaid, aeganõudvamaid tegevusi,» lisab Airi. «Kunagi pakkus üks mees, et on nõus tegema tasuta terve köögimööbli kellelegi, kellele seda tõesti vaja on. Õnnepangas on võib-olla kõige olulisem just see inimlik kontakt, mis tekib. Sa võid saada sealt endale eluaegse sõbra.»

Kui vaadelda ÕP tegevust andmise ja saamise seaduse valgusel, siis on see haruldane koht, kus saab n.-ö kerge vaevaga kiirendada iseenda kasvu. Usun, et paljudel on lihtsam anda raha kui aega, kuid Õnnepank eeldab just aja andmist, pühendumist, keskendumist, tähelepanu pakkumist.

Kui raatsid oma kallist aega jagada, oled astunud suure sammu isetuse kasvatamise teel. Niisiis on ÕP ka vaimne arengukeskkond. Saad jälgida iseennast, et mis mõtted sul peas tiirlema hakkavad, kui palju ja kaua sa iseendaga kaupled, kui palju oled nõus endast andma. «Ma arvan, et siin on esikohal siiski tunded,» ütleb Maarja. «Kui inimene ei mõtle, mida ta selle või teise teo eest saab, siis tunneb ta ka seda tõelist andmise tunnet, mis tuleb südamest ja läheb südamesse.»

Mis teeb õnnelikuks?

Mida Airi, Maarja ja Rauno õnne all ise silmas peavad ja kuidas õnn nende elus väljendub ning millist rolli mängib selles Õnnepank?

«Mulle väga meeldib lihtsalt niisama olla,» räägib Airi. «Päike paistab, veedame sõpradega hästi aega – paremat pole olemaski. Kindlasti ka see, et mu perel on kõik hästi, lähedased on terved. Kuid… see ei ole siiski õnnelik olemiseks piisav.

Enne Õnnepanka olin ma täpselt oma elus selles hetkes, kus ütlesin endale, et tahan järgmine aasta oma ellu tõeliselt suurt väljakutset. Ma teadsin, et mind teeb õnnelikuks pingutamise ja saavutamise protsess. Ma tahan millegi poole liikuda ja teha seda lahedate inimestega koos, see on väga oluline, et oleks hea tiimitunne. Õnnepank ongi täpselt selline hea väljakutse.»

«Ma ei usu, et inimesed sünnivad õnnelikena, et nad ei pea selleks midagi tegema,» arvab Maarja. «Õnnelik olemine on nagu õnnelik suhe – sa pead sellega kogu aeg tööd tegema. Kui sa saavutad selle, mis sind õnnelikuks teeb, siis see ei jää püsima, kui sa ise ei tee selle jaoks midagi, et seda õnne kasvatada.

Õnnepank on minu jaoks selline koht, kus ma saan rakendada oma kogemused ja oskused ühiskonna paremaks muutmise teenistusse ja see on pidev vaev ja töö, mida ma teen rõõmuga ja mis teeb mind õnnelikuks. Heal meelel ma jagaksin oma õnnetunnet läbi vaimsete vestluste inimestega, kes on valmis neid vastu võtma.»

«Minu jaoks on õnn see, kui ma tean, et võin oma elu lihtsalt nautida,» ütleb Rauno. «Ma usaldan elu, inimesi, ühiskonda. Iga hetk võib tulla keegi minu juurde ja pakkuda mulle huvitava elamuse. Inimesed ei karda üksteist ja julgevad vahel ka lollid olla – kõik ei saa ju kõike teada ja eksimine on inimlik. Ma tõesti usun, et inimesed on võimelised üksteist mõistma ning leppima sellega, et me oleme kõik erinevad. See hoiaks ära kangekaelse oma joru ajamise ja siis olekski maailmas rahu ja kõik inimesed õnnelikud.»

*****
Heategu ja tänutäht – meie uued rahaühikud?

Toomas Trapido, Õnnepanga üks algatajaid

Usun, et ma ei pane väga mööda väites, et praktiliselt kõigil inimestel on katmata vajadusi ja samas on kõigil inimestel mingeid oskusi, millega nad saaksid teistele kasulikud olla. Aga ometi ei saa ühe inimese vajadus ja teise inimese oskus kuigi tihti kokku.

Milles siis asi? Kas rahas? Et vajaduse ja oskuse kokkuviimiseks on vaja seda maagilist nähtust nimega raha? Samas on ju käibetõde, et raha on vähe ja seda tuleb kokku hoida. Just siin ongi koht Õnnepangale ja teistele samalaadsetele algatustele.

Pisut lihtsustades võime ju öelda, et tegelikult ei ole meil tööpuudust – töid, mida oleks vaja ära teha on ju küll ja veel. Remontida, juukseid lõigata, matemaatikat õpetada, hambaid parandada, aeda pidada jne. Hea uudis on see, et ka inimesed, kes neid töid oskavad, on ju tegelikult olemas. Nii et tegelikult on meil hoopis rahapuudus, mitte tööpuudus.

Raha hulk majanduses tundub olevat täielikult meie kontrolli alt väljas olev nähtus. Aga mis siis, kui loome hoopis oma raha, oma vahetusväärtuse, mille abil oskused ja vajadused kokku saavad? Ja selleks ühikuks pole mitte dollar, euro ega jeen, vaid hoopis heategu! Siis pole eurosid ju üldse nii palju enam vaja.

Heategu (või lihtsalt teisele inimesele kasulikku tegu) ei saa kuidagi täpselt mõõta ega võrrelda. Heategu on heategu. Aga nagu eurode või dollarite puhul on ka siin määravaks usaldus. Ma usaldan näiteks Õnnepanka või laiemalt – maailma – siis, kui olen kindel, et tehes teistele vajalikke asju saavad ka minu vajadused kaetud.

Õnnepank ongi üks samm selles suunas – inimesed saavad läbi interneti või siis ka n.-ö päriselu sündmustel kokku ning vahetavad üksteisega oma oskuseid. Tehtud tööd jääb tähistama tänutäht, mis on Õnnepanga versioon arveldusühikust.

Maailm areneb kahes suunas korraga: ühest küljest uuesti kogukondlikumaks, teisalt aga globaalse, ühtselt toimiva inimkonna poole. Kujutangi ette, et üha tugevnevad iseorganiseeruvad kogukonnad, kuhu kuulub 50, 100 või kasvõi 500 inimest, suudavad oma liikmete põhivajadusi üha enam ise katta ja seda just liikmete oskusi ja võimalusi vahetades.

Seega oleks Eestisse lähitulevikus vaja tuhandeid väikseid Õnnepanku, mis inimesi kokku viivad. Kui Õnnepank suudab ühiskonda viia selle teadmise, et tegelikult on meil hästi hakkamasaamiseks kõik olemas, ainult me peame omavahel rääkima hakkama, rohkem usaldama ning teineteist aitama, siis on ta oma rolli edukalt täitnud.

Ma olen veendunud, et meil on kõigil midagi vaja, kas materiaalset või vaimset, ja teisalt on meil kõigil midagi teistele pakkuda. Ja seda ma ütlen ka iseendale – rääkigem rohkem oma vajadustest ja oma oskustest ning ma luban teile, et sünnib väikseid ja suuremaid imesid ning õnne koguhulk ühiskonnas hakkab kasvama!